Suvekuumusest ja naljameestest
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Möödunud aastal Türgist tulles olin ja olen ka praegu veel üdini vaimustatud sellest maast ja inimestest ning läheksin kohe tagasi, kuid poeg teatas, et tema nii palavasse kohta enam ei tule.
Olin asjast muidugi pisut õnnetu, kuid sel suvel on meil siin palavus suurem kui oktoobri algul Türgis oli ja ma ütlesin ka pojale, et niipalju siis emale vastuhaukumise eest.
Türgi kuumus tuli siia
Nüüd tuli Türgi kuumus meile, muidugi jättes sinna maha kõik muu meeldiva. Kuna ilm on ikka tõeliselt palav, siis olen märganud, et paljud vanemad inimesed on hoiatusi mõistusega võtnud ja püsivad kõige palavama aja varjus. Ei tee selline kuumus head ei südame- ega vererõhuhaigetele, aga vanemas eas tahavad need tõved just kummitada.
Palju rahvast on vee ääres ja juhtub ka õnnetusi, millest mõnedki oleks kaine mõistusega saanud ära hoida. Minul oli suur õnn nädal aega hoida oma pojapoega, kellega käisime pea iga päev meres. Türgis õppis poiss ujumise selgeks ja nüüd oli lusti kuipalju, sest kohe alustati ka sukeldumisega.
Ühel päeval käisime Karujärvel, seal avanes tore vaatepilt. Rahvast oli palju. Suurem osa olid väikesed lapsed ja nendega koos vanemad prouad, arvatavasti vanaemad. Prouad istusid mändide all või sulistasid koos põngerjatega vees. Iga lapse jaoks oli valves silmapaar ja kõigil oli hea ning turvaline olla. Olin samuti nagu kanaema silmipidi oma poisis kinni ja lubasin teda vette vaid vööst saati, et vajadusel kohe appi jõuda. Vaatasin ja mõtlesin, et vanaemadel on ohutunne ja valvsus ikka palju suurem kui noortel mammadel.
Ohutus ennekõike
Saaremaal vanavanemate juures on ka meie poisist aasta noorem naabripoiss ning siis oli lusti ja rõõmu kahel pealinna mehehakatisel kuipalju. Tema vanaissil on ATV ja sellega tehti põldude vahel lastele sõitu. Kõigil asjaosalistel kiivrid peas ja sõit tasane ning ohutu, aga mehepoegade näod tähtsust täis. Naabritel on ka batuut ja hüppamislusti jätkus õhtuni.
Pea iga päev käime meres, sest vesi on soe ja lausa kutsub kuumusest köetud kehasid jahutama. Naabripoiss väga vette ei ihanud. Seisis pisut aega põlvist saati vees ja siis ronis kaldale tagasi. Lebasime kahekesi tekil ja vaatasime, kuidas meie poiss vees möllas. Küsisin siis tema käest, miks ta vees olla ei taha.
Laps vaatas surmtõsise näoga mulle otsa, näitas sõrmega Koguva ja Kõinastu laiu vahele mere poole ja ütles, et just praegu oli vaal sealt sisse ujunud. Kohe on ta siin ja kus sa siis hirmsa suure loomaga saad koos meres olla. Mine tea, mis tuju sellisel olla võib. See oli räägitud surmtõsise näoga ja ajas koledasti naerma, aga kus sa teise häda naerda tohid.
Mulle tuli meelde vanaema jutt meie naabrimehest, kes oli pidevalt krutskijutte rääkinud. Kui ma siis väikse Jussi juttu kuulasin, mõtlesin, et muhedate meeste sugu pole meie külast veel otsas.
Tegevusi jätkub kõigile
Sel aastal oli tõsine talv ja suvi, millist pole ammu siinmail enam näinud. Kui asja mõistusega võtta, siis maa- ja merenaudinguid jätkub kõikidele. Eriti rõõmsad on muidugi lapsed ja need, kel veekogu lähedal. Arvan, et ohutusreegleid meelde tuletada pole kunagi ülearu.
Võib-olla hakkab pikk põud küll põllumeest nukraks tegema, sest vili hakkab mõnel pool juba heledaks vedama ja kartulivarred kolletuma, kuid suvitajail jääb ilmselt sooja maa puhkusereisi raha taskusse ja Saaremaal on suveüritusi nii palju, et igal, kel jõudu päevitamisest ja merest üle jääb, peaks olema võimalik maitse järgi valida, mida ja kuhu vaatama minna.