Koolilaste uudishimu pole patt

Mul vedas, sest sain tänavu kooliaasta alguses Eesti saartel viibida ja laste esimese koolipäeva ümber toimuvat veidi lähemalt jälgida. Kooli algus on sündmus ja kuna Eestis algab kooliaasta erinevalt minu koduriigist Šveitsist traditsiooni järgi igal pool ühel ja samal päeval, siis ootavad kõik 1. septembrit.

Ma ei ole harjunud, et kooli algus on riiklik tähtpäev. Šveitsis on haridussüsteem kantonite (võrreldavad Eesti maakondadega) pädevuses. Nii on Šveitsis 26 haridussüsteemi ja iga kanton otsustab ise, millal tema territooriumil kooliaasta algab, mitu nädalat on lastel suvepuhkust jne. Ühtpidi on see absurd, aga samas ka hea – koolivaheaegu planeeritakse nii, et kõik Šveitsi koolilastega pered ei puhka täpselt ühel ja samal ajal, seega on kohalikele peredele spetsialiseerunud hotellidel ja puhkemajadel ning talvel ka suusatamiskohtadel lootust heale täituvusele pikemaks ajaks.

Eestis ilmselt 1. septembri kui kooliaasta alguspäeva kaotamisest juttu ei ole ega tule. See on hea ja ma loodan, et 1. septembri traditsioon jääb veel kauaks või – veel parem – igavesti püsima. Samas tahaksin loota, et tulevikus arutletakse 1. septembri üle Eesti ühiskonnas veidi teise vaatenurga alt.

Mida ma silmas pean

Kooliaasta algus on õige aeg koolilapsi üle lugeda. Siis on selge, mitu last ühes või teises vallas koolis käib. Võrreldakse arvusid, ollakse aga ka mures selle pärast, mis tulevikus saab, ja mõtiskletakse, kaua üks või teine kool end veel ära tasub neis kohtades, kus koolilaste arv väheneb. See on esmatähtis küsimus. Koolilaste arvust sõltub ju suuresti ka kooli äratasuvus ja küla tulevik üldiselt. Seetõttu on ka selge, et nii kooliõpetajad kui ka vallavalitsused, vallavolikogud ja tegelikult iga valla inimene peab seda arvu tähtsaks mõõdupuuks. Selle kaudu saab aimu, millises suunas vald areneb ja palju inimesi võiks tulevikus vallas elada.

Lehti sirvides torkas mulle silma, et kooliaasta algusega seoses on teema number kaks koolide remont ja renoveerimine. Leisi kool sai endale uhiuue udupeene ujula. Kallemäe kooli renoveerimine sai napilt 1. septembriks valmis. Kolmas teema on uued õpetajad siin ja seal, ja neljas – igati tõestatud –, et kooliaasta algus läheb vanematele kalliks maksma. Saarte Hääles ära toodud summad paistavad isegi mulle, ühest rikkast Lääne-Euroopa riigist tulnule, suured.

Kokkuvõttes sai mul siin ja seal inimestega rääkides ja lehti lugedes selgeks, et hoolimata kriisist on Eesti koolilastele loodud õppimiseks mõnusad tingimused. Kui väga karm olla, siis võtaksin selle kokku Karl Marxi tuntud järeldusega, et baas määrab pealisehituse ehk olemine määrab teadvuse. Eestis on hoolitsetud selle eest, et koolilaste “olemine” oleks õppetööks parim ehk korras, et nii määrata nende “teadvust”. Kuid kas siin on kõik juba korras ja ära määratud?

Hea olemisega ei ole kõik ära määratud. Jah, koolimajad peavad korras olema, õppima asuvate laste arv on tähtis, on tähtis ka, kes on õpetaja, ja on tähtis, et koolilastel oleksid oma pliiatsid jne. Sõlmküsimus on aga hoopis teine. Nimelt peab küsima, mida on lastel vaja teada selleks, et nad tulevikus oma elulahingus toime tuleksid. Ehk mida peavad koolilapsed õppima?

Kuidas saab laps targaks?

Marx ja kommunistid jäid sellele küsimusele vastamisel oma piiratud ühiskonnafilosoofiaga kimpu. Minust ei läinud see küsimus aga ka selle aasta 1. septembri eel mööda. Ma võin eksida, kuid arvan, et see sõlmküsimus jäi vähemalt selle aasta septembri eel tõstatamata. Samas, eelmise kooliaasta lõpul sündis eesti meedias suur kära ühe Tartu ülikooli bakalaureusetöö ümber, sest töö esitaja ajas segi 1519. aastal Euroopas kiriku reformatsiooni alustanud ja ka Eesti kirikut mõjutanud Martin Lutheri ning 20. sajandil Ameerika Ühendriikides mustanahaliste diskrimineerimise vastu võidelnud Martin Luther Kingi.

Kuigi tegemist on ülikooli lõputööga ja esmapilgul võib arvata, et see näide ei puuduta Saaremaa põhi- ja keskkoole või gümnaasiume, jään seisukohale, et juhtunu näitas ära mitte ainult ülikoolihariduse puudused. Minu arvates peab iga Eestimaa põhikooli laps teadma, kes on reformaator Martin Luther, sest tema on ju põhjapanevalt mõjutanud Eesti kultuuri, ajalugu ja mentaliteeti. Ilmselt aga sattus keegi ülikooli ilma, et ta oleks Martin Lutherist kuulnudki. Kuidas muidu seletada, et ta saab kaks Lutherit segi ajada, tegeledes samas teemaga nädalaid. Igal juhul on see juhtum muret tekitav.

Ja küsimuseks jääb: mida peavad Eesti lapsed igas haridusastmes teadma? Kutsun üles sel teemal laiemat diskussiooni arendama. Seda esiteks. Ja teiseks: Nõukogude võimud arvasid, et kibeda ideoloogilise soolaga ülevürtsitatud supist piisab, et lapsi targaks kasvatada. Ei piisanud ning tegelikult pidid vanemad oma lastele kooli ajalootundide kõrvale täiendusõpet tegema ja “kuuendikku maakerast katva kodumaa” kohta tõtt rääkima. Tänapäeval on küsimus muidugi teine. Ideoloogilisest supist ei räägi enam keegi, kuigi tegelikult peab tunnistama, et vaba turumajandusega pluralistlik ühiskond on ka mõnes mõttes ideoloogiline nähtus.

Päris ilma ideoloogiata ei saa. Ma arvan, et ühte teist muutust peab iga päev palju rohkem, ja eriti kooliaasta alguses, taas teadvustama. Nõukogude hariduse eesmärk oli panna koolilapsed uskuma seda, mida õpetaja rääkis. Tänapäevase Eesti hariduse üks põhieesmärk peab aga olema lastes uudishimu tekitada vaadata ka tõe taha. Nii on see lapselik küsimus “miks see nii on?”, mida kartis ideoloogilise ülesandega nõukogude koolmeister nagu vampiir küüslauku, väga teretulnud.

See on ainuke tee, mis toob uusi ideid ja Eestit edasi viib. Arvestagem laste uudishimuga, see on loomulik nähtus. Teadlased on ju tegelikult inimesed, kes ei ole kaotanud oma lapselikku uudishimu. Laste uudishimu pole patt, vaid on sama palju Eesti tuleviku alus kui laste arv ja ilusasti remonditud koolimajad.