Leidkem kodukoha legendide võlu!

Foto: Saarte Hääl

Me teame, et legendid on osa meie folkloorist, osa meie kultuuriloost. Juba lapseeast peale loeme Aafrika, Itaalia, Mehhiko ja paljude teiste maade legende, kuid oma maa legende tuntakse vähe(m).

Võin kogetu põhjal kinnitada, et Saaremaal ei ole legendide tundma õppimine sugugi igapäevane elustiil. Neid ei õpetatud kuni möödunud sügiseni lasteaedades ega koolides, veel vähem tuntakse neid kodudes. Üks põlvkond on nii-ütelda legendidevaene, sest lihtsalt ei suhtuta oma saare, oma maakonna kultuuri nii tähelepanelikult ja süüvivalt, nagu see peaks olema.

Kui ma möödunud aasta lõpul andsin Kuressaare linna lasteaedade lasteaednikele saarlaste Suure Tõllu ja ta naise Pireti legendid, mille koostasin P. Südda, M. Eiseni ja E. Laugaste raamatute põhjal, oli reaktsioon üllatavalt hea. Ja see tegi rõõmu. Ajaloolane Voldemar Miller on Suure Tõllu kohta väitnud, et selline mees oli Saaremaal tõepoolest olemas. See on huvitav fakt kultuuriloost! Tõsi, Saaremaa legende on püütud ekskursioonidel nii oma rahvale kui ka külalistele tutvustada. Ka oli meil (oli!) matkamarsruut “Suure Tõllu jälgedes”.

Viimast pakuti meil mandri koolilastele, kuid neid on tänaseks turistide seas üsna väheks jäänud, mille põhjuseks on majanduslikud olud. Aga peaks taaselustama selle marsruudi siiski. Mõni kuiv ajalooline fakt võib inimesele anda vähem kui legend. Kui palju emotsionaalsust on aga folklooris!

Toon ühe näite. “Pireti surm ja Suure Tõllu lesepõlv”: Kui Piret saunaehituse ajal ahju kerisekive korjas ja see kivi, mis Kõiguste mõisa karjamaal tänapäeval veel seisab, tema varvaste peale kukkus, sestsaadik oli jooksvatõbi ta ihu sees aset võtnud ja talle suurt vaeva teinud.

Ja kui ta siis ühel päeval mehelt kurbi sõnumeid kuulis, võttis haigus tema täiesti oma võimusesse. Ühel hommikul ütles ta:

Minu aeg on ümber,
Vanataat vaatab mo peale,
taat näeb sind ja ka poega.
Matke mind aeda,
muld matab mo vaeva.
Kaugelt kangest kuuldub heal – raske käsi rõhub rahva peal.
Kaugelt, kaugelt kumab üks täht, rahva rahuks räägib see täht.

Need olnud Pireti viimased sõnad. Sellepeale vajunud ta silmad kinni, ta jäänud magama ega ärganudki enam üles. Tõll pojaga matnud ta oma rohuaeda.

Pireti kivikandmise lood, Suure Tõllu saunaehitamine, tema võitlus vaenlastega, võitlus Vanapagana endaga jne – kõik see on meie kultuurilugu legendides. Leidkem legendide võlu! Keskmine ja vanem põlvkond elab selle teadmisega koos läbi kindlasti huvitava tunnetuse. Nad mõistavad oma maad ja rahvast paremini. Aga oleviku ja tuleviku jaoks on ikka vaja aeg-ajalt ka seljataha vaadata. Meie ajas peaks Suur Tõll ja Piret oma eluga andma saarte elanikele elamisjõudu ja -tarkust. Loodus, millega need legendid on nii tihedalt seotud (näit mitmed Tõllu ja Pireti kivid), elustub kaunilt ja harmooniliselt ka meie jaoks. Selleski näen kodukoha legendide tundmise võlu.

Meil, rohelistel on plaanis anda ka maalasteaedadele metoodilised materjalid Suure Tõllu ja Pireti kohta. Vahest jõuame lõpuks ka koolideni. Kuid seni võiksid paljud tutvuda Eiseni, Südda raamatutega Saaremaa legendidest omal käel. Ning mõnikümmend aastaid tagasi ilmunud paksuköitelist teost Suure Tõllu ja Vanapaganaga seotust vajaksid kooliõpetajate tähelepanu. Aja lugu ongi ajalugu ja selles on legendidel suur osa, eeskätt emotsionaalselt inimesi mõjutada selles rähklevas turumajanduses, rahamaailmas, kus kiputakse unustama elu eetilisi ja esteetilisi väärtusi!

Legendidel on oluline osa ülemaailmselt. Kui palju legende olen kaasa toonud oma viielt Põhja-matkalt! Marimaalt, neenetsite juurest, Lapimaalt jne. Rahvaste seas on elanud vägilasi ja nendest on iga maa rahvas ammutanud elujõudu. Legendidesse on põimitud ka tavapärast, lihtsat elu ennast. Nagu näiteks kaks mängu – “Suure Tõllu mäng” ja “Piretimäng”.

“Suure Tõllu mäng”: Lapsed kogunevad suureks sõõriks ja võtavad üksteisel käest kinni. Üks lastest on sõõri keskel ja magab murul.

Teised hüüavad kooris: “Tõll, Tõll, tõuse üles! Vaenlane on Sõrve sääres.” Nii hüüavad nad mitu korda. Tõll tõuseb, ringutab ja hakkab siis lapsi püüdma. Kelle ta kätte saab, see läheb ringi sisse ja on uus Suur Tõll. Ning mäng algab otsast peale. Nii võib neli-viis korda seda mängida.

"Piretimäng”: Lapsed kogunevad taas suureks sõõriks ja võtavad üksteisel käest kinni. Üks lastest seisab sõõri keskel ja on Piret, kes sukka koob. Teised lapsed hõikavad koos: “Piret, Piret, tule meile, lähme kerisekive kandma!” Nii hüüavad nad paar-kolm korda. Siis paneb Piret suka käest ja hakkab oma kaaslasi püüdma. Kelle ta kätte saab, see läheb ringi sisse ja on Piret. Nii võib sedagi mängu mitu korda korrata.

“Suure Tõllu mängu” teatakse praegusel ajal väga vähe, kuigi see on muistendite raamatusse kirja pandud. Aga “Piretimäng” sündis 18 aastat tagasi, looduna Saaremaa ajalehe kirjandusringi poolt, kui matkal olles küsiti, aga kas siis “Piretimängu” polegi. Nii mõtlesime selle koos välja ja mängisime lausa lustiga.

Arvan, et seda mängulusti tahavad tunda ka tänased lasteaia- ja koolilapsed. Võib-olla just siit algab tee legendide maailma neid tundmaks-mõistmaks. Nii saavad legendid jälle elavaks ja toovad meie igapäevaellu vaheldust. Arvamus, et meie noored suhtuvad kultuuripärandisse ükskõikselt, ei pea siiski paika. Teinekord on vaja vaid eestvedajat, inimest, kes võtaks väljasirutatud käest kinni ja juhiks inimlapse õigele teele. Meie kultuuriväärtuste juurde.

Legendide maailm on ammendamatult rikas, on midagi kordumatut ja kaunist ning ürgsetki, mida inimene just tänases ajas nii väga otsib. See on see varaait, mille uksed pole kunagi olnud lukus. On küsitud, kas tänapäeval ka legende tekib. Kindlasti. Ja võib-olla saab nii legendiks Legendikivi Loode tammikus, sest laulja Heli Lääts, kellele see kivi on loitsitud, on ju juba ise legend.