Saaremaa Keskerakonna ülesanded ja väljavaated

Eesti Keskerakonna saadikud istuvad riigikogu opositsioonipinkidel juba rohkem kui neli aastat. Keskerakonna Saaremaa piirkonna aastakonverentsil võttis Keskerakonna kohalik juht Kalle Laanet olukorra kokku: erakonna käest ei küsi enam keegi midagi ja muutust pole nähagi. Lahtiseks küsimuseks jäi see, kuidas Keskerakond saaks sellest olukorrast välja pääseda. Teen siin ühe ettepaneku.

Kui olukord on raske ja väljavaated ebaselged, siis on praegusel hetkel tähtis analüüsida tegelikkust täpselt ja karmilt. Kõige suurem viga, mida saaks sel hetkel teha, oleks soove reaalsusega sassi ajada, et ebameeldivast reaalsusest mööda hiilida. See reaalsus koosneb sel kevadel aset leidnud valimistest nii kampaania kui ka tulemuste poolest, Keskerakonna siseoludest ja lõpuks erakonna programmist, mis on seotud Saaremaa, Eesti ja maailma väljakutsetega. Erakond peab pakkuma oma lahendusi inimeste jaoks muret tekitavatele probleemidele. Need lahendused peaksid olema teostatavad. Niisugused lahendused veenavad inimesi ja toovad juurde ka valijaid.

Märtsikuiste riigikogu valimiste tulemust tõlgendati Eestis üldiselt nii, et Reformierakond on võitja ja peaminister Andrus Ansip on saanud edasivalitsemiseks tugeva mandaadi. IRL on saanud kohti juurde, tegid tubli tulemuse, kuid ei edestanud Keskerakonda. Sotsid omalt poolt saavutasid oma ajaloo parima tulemuse ja neid peetakse üheksa juurde saadud kohaga suurteks võitjateks. Keskerakond aga on kaotaja, sest ta jäi seekord Reformierakonnale selgelt alla ja valija on vähendanud tema esindatust riigikogus kolme kohe võrra.

Mina seda üldlevinud tõlgendust ei jaga. Minu meelest pole Reformierakond nii võimsat mandaati saanud, kui seda üldiselt arvatakse. Kui arvestada oravate reitingut eelmisel sügisel ja talvel, siis on nende valimistulemus keskpärane – seda enam, et ka mõni endine rahvaerakondlane kandideeris nende ridades, tuues juurde endise Rahvaerakonna hääli. Nii sai Reformierakond oma 2006. aasta tulemust hoida ja kaks lisakohta riigikogus saadi väljalangenud roheliste arvelt.

Ka SDE-d ei nimetaks ma suureks võitjaks, sest üheksast juurde saadud kohast tuleks maha arvata vähemalt neli või viis Rahvaliidust üle tulnud kohta, sest Rahvaliit ju põhimõtteliselt ühines enne valimisi SDE-ga. Kui veel üks koht panna väljalangenud roheliste arvele, siis võitsid sotsid vaid kolm-neli mandaati juurde. Need võeti tõenäoliselt Keskerakonnalt ära. Selline tulemus pole muidugi paha, ent see on ikkagi tagasihoidlikum kui esmapilgul paistab.

Erinevalt Reformierakonnast on aga IRL parempoolsete erakondade leeris tõesti võitja, sest ta on igati üleproportsionaalselt kohti juurde saanud. Seda trendi, et IRL ja SDE võidab, oleks võinud veel palju rohkem nendele erakondadele välja maksta juhul, kui nad oleksid valimiskampaania ajal teemade päevakorda juhtinud. See oleks tähendanud, et mõlemad erakonnad oleksid populistlike loosungite (nt tasuta kõrgharidus, astmeline tulumaks) asemel konkreetsete küpsete projektidega välja tulnud: tervishoiu, hariduse, haldusreformi, energeetika, kultuuri, taristu, EL-i poliitika ja teistel aladel. Nii oleksid SDE ja IRL võinud Reformierakonna, kes ei ole viimase nelja aasta jooksul mitte millegagi hakkama saanud peale maksureformi ja käibemaksu tõstmise, surve alla panna. Miks nad on valinud teise tee, on mul seni arusaamatu.

Kuigi ta pidi kolmest kohast loobuma, tegi Keskerakond minu meelest hea tulemuse. Detsembris puhkes nn idaraha skandaal, millest Keskerakond pääses sinise silmaga. Oleks ju võinud minna teisiti ja seda just sel juhul, kui see skandaal oleks tulnud avalikkuse ette alles veebruaris või märtsi alguses. Sest miks ei tõstnud peaminister seda teemat esile kohe, kui ta oli kapo raporti ära kuulanud? Arvata võib, et ta oleks seda teinud siis, kui see oleks talle võimu säilitamise ning Edgar Savisaare ja Keskerakonna mustamise nimel kõige kasulikum olnud – vahetult enne valimisi.

Nii läks seekord veel hästi. Kahekümne kuue riigikogukoha üle kurta on minu meelest kohatu. Keskerakond sai ilma suure reklaami ja programmita veerandi riigikogu kohtadest enda kätte. Ja Edgar Savisaar saavutas oma elu parima tulemuse. Mida siis veel tahta? Et Reformierakonnal kaoks ära koalitsioonipartner IRL (või vähemalt selle otsustav isamaalike aadetega osa)!

Koalitsiooni lagunemine on aga tihedalt seotud ka Keskerakonna siseoludega. Praeguses olukorras ei paku Keskerakond koos SDE-ga IRL-ile piisavat kasu. Selleks peab ta oma probleeme lahendama, mida aga ei saavuta ainult oma näo ülemeikimisega. Loomulikult teavad parteiliikmed paremini, kust king pigistab. Väljastpoolt vaadates paistavad aga kõige suuremate probleemide naKeskerakonna rahaline seis, murtud kokkulepete pärast kadunud usaldus nende vastu, kaadripoliitika ja erakonnajuhi Edgar Savisaare tulevik.

Esikohal peab seisma usalduse taastamine. See on suur töö ja vajab kõikide osalejate tahtmist. Lõimumise võiks saavutada väljaspool erakonda oleva neutraalse mediaatori abil. Parim lahendus oleks muidugi see, kui siseopositsionäärid panustaksid erakonna rahaprobleemi. Keskerakonna juhatus ei tohiks unustada, et Eesti Ekspressi (EE 03.02.2011 lk 8) andmetel olid nüüd opositsioonis seisev Saaremaa Keskerakonda toetav Ain Seppik koos oma kahe pojaga olulised Keskerakonna sponsorid. Teiselt poolt võiks Edgar Savisaar Eesti poliitikast lahkuda ja nõnda täita siseopositsionääride peamise nõudmise.

Savisaar teeks poliitikast loobumisega eelseisval parteipäeval endale, Keskerakonnale, oma saavutustele ja kogu Eestile suure teene. Nimetagem asja õige nimega: Edgar Savisaar on Eesti poliitika patuoinas. Ta võib teha, mida ta tahab. Enamiku eestlaste silmis on ta alati süüdi ja ükskõik, mida ta teeb, teeb ta seda Venemaa jaoks ehk Eesti riigi vaenlasena.

Kakskümmend aastat on ta selle vastu võidelnud, kuid ikkagi – see maine jääb talle külge ja teised erakonnad saavad sellest kasu. Patuoinas saab end sellest tiitlist vabastada ainult süsteemist (loe: Eesti poliitikast) lahkumisega. Sellega tekitab ta ühtlasi probleemi nendele, kes teda patuoinana ära kasutasid. Nemad ei saa enam tähelepanu oma tegematajätmistelt patuoina peale viia.

Lahkumiseks peab ta tabama õiget hetke. Mulle paistab, et Edgar Savisaare puhul on see hetk nüüd käes. Ma ei saa siin üles lugeda kõiki tema saavutusi. Kokkuvõtteks võib aga öelda, et tal on Eesti rahva ja riigi ees väga suuri teeneid. Ta on panustanud mitte-eestlaste integratsiooni rohkem kui keegi teine. Ta on Eesti päästnud olukorrast, mis tabas Lätit. Ka Lätis kehtivad madalad maksumäärad, aga Savisaare-taoline isik, kes oleks suutnud rahvusi kokku siduda, neil puudus ja puudub.

Nii võib öelda, et Savisaar on panustanud Eesti stabiilsesse majandusarengusse. Lõpuks saavutas ta sel kevadel riigikogu valimistel ajaloo parima valimistulemuse. Mida ta siis veel tahab? Ma arvan, et rohkem pole ju võimalik. See pilt ei saa enam ilusamaks minna. Ikkagi on ju parem stseenilt lahkuda hiilates ja vabatahtlikult kui kibestununa ja sunniviisiliselt. Nii soovitan Edgar Savisaarele siiralt anda Keskerakonna juhtimine oma järglaste kätte.

Uus põlvkond peaks asuma erakonna programmi kallale. Ja miks mitte ei saaks just Keskerakonna Saaremaa piirkond selles programmikomisjonis mängida juhtivat rolli? Mina näen, et kõige suuremad edušansid on rohelis-liberaalses erakonnas, mille eesmärk on luua autoritaarselt vürtsitatud õhukese riigi asemele väike, aga tugev riik. Liberaalsetel põhimõtetel oleks sellises riigis iga Eestimaal elav inimene, sõltumata tema emakeelest, teretulnud riigi ja majanduse edule kaasa aitama.

See oleks ka Savisaare pärandi hoolikas säilitamine. Inimesed oleks sellises riigis kulutekitajate asemel teadmiste kandjad. Peamiseks riigiülesandeks oleksid haridus, sisejulgeolek, Eesti kultuuri säilitamine, taristu, keskkonnakaitse, tervishoid ja välispoliitika. Kasuks tuleks ka riigi föderaliseerimine, mis tähendab valdade kompetentside ja rahalise mänguruumi (nt maamaksude määra kehtestamine) laiendamist.

Keskvalitsus ei tohi toppida oma nina küsimustesse, mida saab lahendada vallas ise. Kohalikud inimesed oskavad ikkagi paremini oma asju ajada. Erakond võiks olla roheline, sest ta toetab taastuvenergiat, mida toodetakse kohapeal. Saaremaa Keskerakond võiks olla selle eestvedaja ja käivitada projekti “taastuv Saaremaa”.