Kaspar Näf: Mida tähendab EFSF-i laienemine saarlaste jaoks?

29. septembril toetas riigikogu Euroopa finantsstabiilsuse fondi (EFSF) garantiisumma suurendamist. Sama otsusega liitus Eesti EFSF-iga. See tähendab, et Eestil tuleb maksta 2,5 miljardit eurot juhul, kui euroala liikmed peavad päästma mõne raskustesse sattunud riigi või panga. Põhimõtteliselt peaks iga Eesti elanik esimesel nõudmisel välja käima 1923 eurot.

Brüsselis räägitakse juba, et sellest rahasummast ei piisa. EFSF-i tahetakse veelgi suurendada. Järelikult tõlgendas Euroopa Liidu juhtkond Eesti ja teiste EL-i liikmesriikide liitumist EFSF-iga nõusolekuna, et saab vanamoodi, see on rõõmsalt laenu peal edasi elada.

Majandus põeb vähki

Paistab, et ELi poliitikud tahavad rahanduskriisi puhul kasutada homöopaatia põhimõtet – sarnane ravib sarnast. Selline probleemile lähenemine tõstatab küsimuse, kas maailmamajandus on haigestunud tõppe, mille ravimiseks homöopaatia on üldse sobilik vahend. Mina olen veendunud, et mitte.

Maailma majandussüsteem ja eurotsoon on tõsiselt haigestunud ja juba 2008. aastal välja kirjutatud homoöpaatiaravi ei andnud soovitud tulemust, vaid viis maailmamajanduse pigem veelgi tõsisemasse olukorda. Nüüd oleks viimane aeg patsiendile õige diagnoos välja öelda: maailma majandussüsteem on vähihaige ja kas kasvajast lahti saab, pole enam kindel.

Milles siis probleem seisneb? Uudistelainetega jõuavad meie kodudesse sõnad nagu võlakriis, finantskriis, majanduskriis, eurokriis, maksuvõimetu Kreeka, riigivõlad, Kreeka liiga suur eelarvedefitsiit jms.

Kõik need sõnad ei peegelda ega kirjelda tegelikkust. Esiteks elame me konkurentsivõimelisuse kriisis, kus ühed riigid (nt Saksamaa, Holland, Rootsi, Šveits jt) toodavad häid kvaliteettooteid, mida saab igal pool müüa. Teised aga ei suuda mitte midagi konkurentsivõimelist turule paisata ja nende rahvas eelistab omatoodangu asemel kvaliteetsemat importkaupa. Kasu saavad mõlemad pooled: eksportivad riigid saavad töökohti juurde luua ja teenitud raha (nt pensionifondide raha) importivate riikide heade intresside peale panustada.

Importivate riikide rahvas võtab raha meelsasti vastu, sest nii saavad nad endale osta ihaldatud kaupa. Seda kõike tehakse lootuses, et kunagi kauges tulevikus suudavad nad raha tagasi maksta. Unustatakse aga, et seda suudetakse ainult siis, kui osatakse ka ise midagi toota ja seda edukalt maha müüa.

Teiseks on majandusringluses liiga palju raha. Selle põhjustasid pangad krediitide andmisega, mis on nüüd vaja inimestelt kätte saada. Taas pigistatakse aga silmad kinni karmi tõe ees – laenurahaga ei ole võimalik võlga väiksemaks teha.

Kreeka näide tõendab, et raha juurde saamine pigem suurendab probleeme, sest ta meelitab inimesi ostma tooteid, mida nad endale tegelikult lubada ei saa. Lihtsustatult öeldes: jätkuva tarbimise asemel peaksid kreeklased ja teisedki konkurentsivõimetud riigid hakkama mõtlema, kuidas nad saavad toota midagi, mida teised riigid oleksid valmis ostma. Nad peavad midagi leiutama ja innovaatiliselt mõtlema.

Tootmist ei tohi peatada

Siin tekib probleem number kolm: millal mõtlevad inimesed innovaatiliselt? Selle tajumiseks piisab, kui heita pilk Eesti lähiajalukku. Teatavasti on Eesti e-riik ja Tiigrihüpe Eesti innovatsiooni lipulaev. Sellega hakati pihta 1997. aastal. See oli aeg, mil euroraha veel ei olnud ja Reformierakond ei lubanud veel maksureformiga kõiki majandusprobleeme lahendada.

Ent tollal tahtsid kõik eestlased, kes olid tänasega võrreldes suht vaesed, maailmale näidata, et nad midagi suudavad. Teisisõnu: rahaga innovatsiooni ei looda, aga kui inimesel on rohkem raha, siis ta arvab, et saab kõike rahaga lahendada. Tegelikkus on teine.

EFSF ja kõik EL-i poliitikute tulevased määrused üksnes pikendavad kriisi ja ebakindlustunnet. Saarlastele tähendab EFSF vaid kannatusi. Kõige tõenäolisem, mis juhtuda saab, on inflatsioon ja rahandussüsteemi kokkuvarisemine. Tavakodanikule tähendab see, et pensionifondidesse panustatud raha võib korstnasse kirjutada.

Jääb vaid lisada kaks soovitust: esiteks ei tohi rasketel aegadel tootmist peatada, sest see tekitaks majanduselus veelgi suuremat kahjumit. Poliitikud loomulikult loodavad, et nad saavad praegust süsteemi päästa. See on sinisilmne lootus. Õigustatult võib tuleviku peale loota alles siis, kui poliitikute lootus on surnud ja maailma majandussüsteem kokku varisenud.

Uus algus tähendab ka uusi šansse. Seda silmas pidades ei tohi tootmist ka pärast krahhi põhja lasta. Kui enam midagi ei osteta, siis ei saa ka midagi müüa ja inimesed kaotavad töö.

Teiseks peaks Kreeka saatusest õppima. Kreeka, Hispaania ja Portugal, kes just nüüd kriisi sattusid, olid eelmise sajandi seitsmekümnendate aastate keskpaigani vaesed diktatuurid. EL andis neile raha struktuurireformideks sama palju, kui hiljem eraldati raha Ida-Euroopa uusliikmetele.

Kreeka ja teiste riikide saatus näitab, et ainult rahaga struktuurireforme läbi viia ei saa. Innovatsioon ei teki nii pea. Selleks et Eesti riik ei satuks samasugusesse olukorda kui Kreeka, Portugal, Hispaania või Iirimaa, peavad eestlased oma aju tööle panema ja midagi uut välja mõtlema. Saarlased võiksid siin olla esimesed ja näidata teistele eestlastele, kuidas see käib.