Lõputu tohterdamine ei tõsta usaldust Euroliidu vastu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
2011 läks Eestis ajalukku esimese euroaastana. Euroopas võiks aga 2011. aastat nimetada eurokriisi aastaks. Euroopa riigipead ja peaministrid kogunesid mitu korda Brüsselisse eurot päästma.
Pangad nõuavad võlakirjade eest tohutult suuri intressimäärasid. Nüüd tahetakse neid nn jätkusuutlikkuse tasemele alandada. Arvatakse, et seda saavutatakse võlapiirangute, Kreeka võlgade kärpimise ja Euroopa stabiilsusmehhanismiks nimetatud päästevarjuga. Ollakse veendunud, et see tõstab kaotatud usaldust taas.
Diagnoos on vale
Tegelikult on tegu lõpmatu tohterdamisega. Ravil pole aga tulemust, sest diagnoos on ilmselt vale. Juba 21. juulil toimunud kriisitippkohtumise eel öeldi, et nüüd saame lahenduse. 26. oktoobri eel ja järel kõlasid samasugused laused. Sama öeldi detsembri alguses, kui Prantsusmaa president Nicolas Sarkozy ja Saksamaa liidukantsler Angela Merkel teatasid enne 8.–9. detsembri tippkohtumist, kus taheti muuta Euroopa Liidu aluslepingut (Lissaboni leping) ja kooskõlastada liikmesriikide eelarvepoliitikat, et nemad käituvad euro päästmiseks otsustavalt.
Tulemus – enne jõule teatas Euroopa Nõukogu ehk Brüsseli tippkohtumiste eesistuja Herman van Rompuy, et ta kutsub Euroopa Liidu riigipead juba jaanuari teisel poolel järgmiseks tippkohtumiseks Brüsselisse. Sõnum oli selge – lahendust pole veel leitud, usaldust pole taastatud ja peame taas tohterdama.
Samal ajal nõudsid Euroopa riigijuhid oma rahvalt üha suuremat mänguruumi ja usaldust. Nad otsustasid – ja ilmselt otsustavad ka tulevikus – Brüsselis, et vajavad üha suuremaid rahasummasid.
Koju naastes suruvad nad neid volitusi oma parlamentides läbi, viidates ähvardusele, et muidu variseb euro kokku, mille all kannatab ka oma riigi rahvas.
See poliitiline tsirkus – ja sel aastal võib veel päris mitut etendust oodata – tõstab küsimusi: mis on usaldus ja kas probleem on finantsturgude kaotatud usalduses riikide võlakirjade vastu? Kas probleemi kallale saab minna rangemate eelarvereeglitega?
Usaldus pole aga asi, mida saab taastada mõne pandi, seaduse või õigusega. Euroga seotud probleemid finantsturgudel pole usaldusküsimused. Kreeka võlgade juured, mis seisavad eurokriisi alguses, on mujal – investori motivatsioonis.
Algus on aastas 2002
Meenutagem olukorda 2002. aastal. Kreeka on liitunud euroga. Reitinguagentuurid tõstsid Kreeka reitingut ning Kreeka ja kreeklased said odavamalt raha laenata. Investorid omakorda said kinnitust, et Kreeka on sama kindel koht nagu Saksamaa. Vahe oli ainult intressimäärades – Kreeka maksis sama raha eest rohkem intresse. Seega oli ahvatlus Kreekale raha anda suur, sest karta polnud enam midagi, aga raha tõi suuremat kasumit. Investor, kes poleks panustanud Kreekasse, olnuks ju loll.
See olukord tõi järgmised tagajärjed. Kreekas saadi odava krediidi eest osta kvaliteetseid asju, mida varem ei saanud. Investorid isegi julgustasid Kreekat välja andma võlakirju, sest see tõi neile tagasi suuremaid intressirahasid.
Saksamaa ja teised "usaldusväärsed" riigid, mis asuvad ennekõike Euroopa Liidu põhjaosas, ja mille hulka võib lugeda ka Šveitsi, olid olukorraga enam kui rahul, sest nende võimas ekspordimajandus sai Kreekale (ja teistele laenu võtvatele riikidele) müüa oma kvaliteetkaupa. Investorid harjutasid laenuvõtjaid kõrgemate intressidega.
Kuidas taastada usaldust?
Siis tuli aasta 2008. Lehman Brothers läks pankrotti. Algas majanduskriis. Riigid andsid välja võlakirju ja panustasid raha majandusse. Kreeka vajas ka raha. Saigi, maksis veidi rohkem ja selles nägid investorid suuri šansse saada veelgi suuremaid kasumeid. Omalt poolt olid nad niigi surve all, sest kaotasid ju majanduskriisis suuri summasid, mida tuleb mujal asemele teenida.
Ja milline on olukord nüüd? Kreekasse ei taha enam keegi oma raha panustada. See, kes ükskord 5 protsenti intressi sai, ei taha ju enam oma raha välja anda 2 protsendi eest. Järelikult tõusevad selles mängus ka "usaldusväärsete" riikide võlakirjade intressid.
Pangad ütlevad, et nende ja reitinguagentuuride analüüside põhjal ei usalda nad enam Saksamaad, Hollandit, Soomet jt. Sellepärast "vajavadki" nad suuremaid protsente, mida nad tegelikult vajavad ainult oma rahaahnuse rahuldamiseks. Nad käituvad nagu sõltlased. Uurimustest motivatsioonipsühholoogia alal teatakse, et kui keegi teeb midagi ainult raha pärast, vajab ta sama töötulemuse eest üha rohkem raha. Just nii käituvad finantsturud. Usaldusega ei ole siin mingit pistmist.
Joodikut ei saada pudeli küljest lahti, kui ta usaldust alkoholi vastu taastatakse. Ta tuleb esmalt ikka kainerisse toimetada. See aga tähendab, et peatohtrite Sarkozy ja Merkeli tohterdamine "usalduse taastamise" kallal ei aita.
Vastupidi, rahva usaldus tohtrite vastu, kelle raviprotseduur ei näita tulemust, kahaneb. See käib ka Eesti "tohtrite" Ligi ja Ansipi kohta, kes esindavad selles operatsioonisaalis kogu Eestit, seega ka Saaremaad. Nad kaugenevad üha rohkem rahvast.
Kui olukord on nii hale, jääb küsimus, kas on üldse mingit raviprotseduuri olemas? Kas antibiootikum, mis aitab usaldust taastada, on üldse leiutatud? Mina usun küll. Aga iga lubadust ei maksa usaldada.
Vaja on tugevat eneseusku ja identiteeti, nagu on saarlastel. Jäägu see alles, nagu šveitslaste umbusaldus Brüsseli piiramatu võimu vastu. See on eurokriisi lahendamise esimene samm.