Koolivõrgu korrastamine alaku linnadest

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Tervikuna on riigikogul ja haridusministeeriumil koolivõrgust ja õpetajate arvust kindlasti ülevaade olemas ja nemad on ka haridussüsteemi ja -suundumuste eest vastutajad.

Hariduse andmine, noore põlvkonna õpetamine-kasvatamine ja riigi elanike turvalisuse tagamine peaksid olema meie põhiseaduslikud prioriteedid.



Hunt Kriimsilma üheksa ametit

Siin ongi koolivõrgu võtmeküsimus, kas riik soovib, et elanikke oleks kogu vabariigi territooriumil või viivad haridus- ja regionaalpoliitika otsused üha enam elanikke välismaale ja linnadesse.


Kooli ja lasteaia olemasolu määrab kogu piirkonna edasise arengu ja tuleviku. Ei saa aru, miks hakatakse riigi raha lugemisel peale alati kõige nõrgematest ja väikesepalgalistest, tahtes vähendada niigi väikesi ja olematuid toetusi ja summasid. Pean silmas erinevaid rahalisi eraldisi alates maakoolidest ning puuetega inimeste toetuste ja õpetajate palkadeni välja. Kas ei võiks koolivõrgu korrastamist alustada linnadest, kus on tunduvalt kergem käia koolis mõni kvartal kaugemal kui maalt maakonna või muus keskuses.



Maakoolid ja vallad panustavad haridusse niigi ennastsalgavalt. Õpetajad on ringijuhid, ürituste korraldajad, tugiisikud ja erivajadustega õpilaste õpetajad ning klassijuhatajad otsekui hunt Kriimsilmad oma üheksa ametiga.


Aineõpetajaina anname tundi ja õpetame ikka nii, kuidas keegi suudab ja oskab, olenemata sellest, kus riigi otsas kool asub. Silme ees terendavad pidevalt transpordisummad. Õpilaste huvikoolid, trennid, võistlused, muu süvaõpe on paratamatult koondunud enamasti linnadesse. Seda asjaolu ei arvesta aga ükski seadus ega rahastamisskeem.


Olen ise püüdnud seda nii mõnegi haridusministri käest küsida, kuid nemad tulevad ja lähevad ning olematu regionaalpoliitika on selle nüansi puhul jäänud.



Kauaks entusiaste jätkub?

Imetlen neid valdu ja lapsevanemaid, kes suudavad lastele siin parimat pakkuda. Ka meie kooli õpilased on käinud treeningutel Tallinnas, kuulunud Eesti koondisesse või osalenud edukalt maailmameistrivõistlustel. Kui tahta, saab ikka, iseküsimus on, mis hinnaga ja kui kauaks entusiaste jätkub.


On ju algusest peale selge, et pearahaskeem on väikekoolide ja -kohtade vaenulik. Oli seda 20 aastat tagasi ja on nüüd, väheneva laste arvu juures, veelgi enam. Siin peaksid seadusandja ja ministeerium sekkuma ja arvestama raha jagamisel koefitsientidega, nagu seda kunagi ka tehti. Siis ei oleks kellelgi pidevalt nii palju puudu ja teisel võib-olla kuskil üle.


Kokkuvõtteks soovime, et õpilased saaks väärilist haridust, olenemata sellest, kus kool asub. See on meie riigi, õpetajate, lapsevanemate ja kindlasti ka õpilaste kindel soov.



P. S. Kui raha lugema hakata, peaks alustama riigikogust. Seal ringleb raha, millest meie unistada ja mida tahta ei tea ega oska. Kui riigiisad-emad näitaksid hoolimist ja kokkuhoidu, küll rahvas siis ka nende tegemisi enam toetaks. Praegu jääb siin palju arusaamatut üles.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles