Leivast ja elulaadist

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Olin paar nädalat Soomes. Paar nädalat ei ole pikk aeg, kuid, ausalt öelda, ei ole ma kunagi varem nii kaua üheski teises riigis kohapeal olnud. Ilm oli ilus, kuigi vihmane, loodus vaimustav ja kohalik väikeste pagaritöökodade leib suurepärane.

Sellest, kohalikust leivast, kõige rohkem rääkida tahangi. Väikeses maakohas, kus paa-rikümne kilomeetri raadiuses on vaid pisiasulaid ja külasid ning lähima suurima linnani 50 kilomeetrit, on igal hommikul laual värske leib.

Toodud eelmisel õhtul ühest, teisest või kolmandast pagaritöökojast. Suurest kauplusest ostab pererahvas leiba üliharva. Ja see kohalik leib on rikkalikus valikus, enam kui kümnes eri sordis, suuruses, maitses ja alati värske.

Töö kui hobi

Üks pagaritöökodadest on kümmekonna kilomeetri kaugusel veski juures. Sealt veskist tuleb jahu ja sealsamas mitut eri sorti leiba ka kohapeal küpsetatakse. Eriti hea on seemnetega tume rukkijahust rõngasleib.

Teine, lähimast külast läbi sõites vasakule keerates seitsme kilomeetri kaugusel asuv töökoda küpsetab nii tumedat kui ka heledat leiba. Pole vist paremat juustulõigu alust kui värske heledast jahust ja oliividega valge leib.

Kolmas, veskiga samas väikeasulas olev töökoda on lahti juunist kuni augustini ja seal toimetab proua, kes septembrist maini on hoopis lähimas linnas kooliõpetaja. Oma suvekodus, puhkuse ajal, teeb ta väikeses töökojas maitsvaid safranisaiu ja porgandipätse. Valikus on muudki. See on tema puhkus – hoopis teistsugune töö kui tavaliselt, teises keskkonnas ja rohkem nagu hobi korras tehtud.

Aga ümberkaudsete külade elanikud ja suvitajad ootavad igal nädalal kolmapäeva, et jälle neidsamu safranist lõhnavaid saiu ostma minna. Esmaspäeviti-teisipäeviti on see suvine kohvik ja saia-leivapood kinni.

Tõsi, tegemist on piirkonnaga, kus ongi palju suvitajaid – Kesk-Soome, järved ja metsad ümberringi. Nii jagub ostjaid-tahtjaid suvel toodangule enam kui küll. Kõigi nende pagaritöökodade omanike-isetegijate jaoks on väikese ettevõtte pidamine eluviis. See ongi see, mida nad igapäevaselt või siis hooajaliselt teevad.

Keegi neist ei taha laieneda, sest ettevõttel on just paras suurus ja just parasjagu kliente. Keegi neist ei taha saada eksportööriks või suurtootjaks. Suurenemine kaotaks erilisuse ja ainulaadsuse. Suurenemine kaotaks asja mõtte – olla väikese ettevõtte omanik ja ise töötegija sellisel moel, et saab elatada mõistlikult oma peret ja üles kasvatada-koolitada oma lapsed.

Elamise laad

Suurenemisel-laienemisel puudub mõte. See on ettevõtlus kui elustiil. See on nende igapäevane töö. Või nende igapäevane hobi.

See on mõtlemise ja elamise laad, mille tagasitulemist peab meil veel mõned aastad ootama. Usun, et kunagi on selline arusaam olemas olnud. Ehk võiks selliseid väikesi ärisid, mis pakuvad kohalikele ja suvitajatele kvaliteetset teenust või head kohapealsest toorainest valmistatud toitu, olla enam, kui neid seni on tekkinud.

Ehk võiks enam mõelda, et äripidamine on eluviis, millega ennast elatatakse, ja siis, kui aeg pensionile minna, otsustatakse, kas antakse äri laste kätte pidada, müüakse maha või lõpetatakse tegevus.

Soomes, muide, on olulisim ettevõtlusega lõpetamise põhjus pensionile jäämine. Ametliku statistika kohaselt.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles