Avo Piisk: parim aeg Vilsandil on sügis
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
1. oktoobrist võttis Avo Piisk (44) Margit Tättelt üle Vilsandi saarevahi ameti. Kuigi Avo Saaremaal tihti ringi ei liigu, teavad Vilsandil teda kõik. Teavad vast sedagi, et sel ajal, kui ta majakavahi ametit pidas, kutsus mõnigi üle saare kõrguvat majakat Piisa torniks.
Endise saarevahi Margit Tätte sõnul on oluline, et saarevaht teaks kõiki ja et ta oleks kogu aeg kohal. Avo Piisal sai 15. septembril täis 20 aastat Vilsandil elamist.
“Ega mul viimased 20 aastat muud elukohta olegi,” ütleb Avo. “Ja saare peal keski ega miski mind vist enam üllatada ei saa.”
Kuidas teist majakavaht sai?
Kolhoosiaeg sai otsa, kapitalism on aga karm asi, tuli töö leida, otsisin ja leidsingi Vilsandilt. Majakast ei teadnud ma enne seda midagi. Vilsandist teadsin ainult nii palju, et see paistab üle mere ja sealse majaka tuli oli koduküla Läägi servalt Kurevere mäelt näha.
Esimesel tööaastal oli majakas käsitsi tööd – kõrvalmajas lükkas majakavaht kellapendli näpuga liikuma ning siis hakkas asi tiksuma, plõksuma ja sädemeid pilduma ning tuli hakkas majakas põlema. 1994. aastal majakas automatiseeriti ja siis olin rohkem majaka võtmehoidja.
Hoolimata sellest Piisa torni nimest ei ole ma majakat kunagi enda omaks pidanud. See on olnud ikkagi töökoht. 90-ndate keskpaigas müüsin majakasse veeteede ameti korraldusel pileteid – õpilane 2 krooni, täiskasvanu 5 ja üliõpilane käis õpilase eest.
Pileteid keegi suurt küll ei tahtnud ja organiseeritud turistid hoidsid majakast eemale. Aga kui piletite müümine lõppes, hakkas rahvas majakat lausa ründama. Mõni küsis vahel lausa kurjalt, kui majakasse ei saanud, et kas ma pean seda enda omaks. Ukse all seisnud grupist on kostnud ka ettepanekuid majaka uks hingedelt maha tõsta, aga enamasti on seas olnud mõni inimene, kes ärgitaja maha rahustab ja arvab, et pole mõtet oma noort elu majakasse pääsemise pärast ära solkida. Majaka uks on endiselt hingedel ja majaka võti minu käes. Korra aastas tahab majakas hooldamist ja kui tormiga mõni aknaklaas puruks läheb, annan sellest Kuressaarde teada ning sätin lindude ja vihma eest aknale midagi käepärast kaitseks ette.
11 aastat vaatasin, kuidas majaka tuli vilgub. Siis otsustati majakavahi ametikoht koondada. Pärast seda hakkasin pilvi vaatama. Eks pilvi vaatasin enne ka, kuid mitte sellise pilguga. Viimased 9 aastat olen olnud tööl Vilsandi ilmajaamas.
Edasi loe tänasest Saarte Häälest.