Garri Raagmaa: Mis rohi aitab Eesti ääremaastumise vastu?

Kulutuste vähendamine regionaalarengule Euroopa Liidu selle seitseaastaku rahastamisperioodil näitab, et Eesti läks kaasa mujalgi toimuva linnastumisega. Foto: Urmas Luik

­Ääremaastumise artikli (PM 21. 03. 2019) järelkajas küsis kursusevennast vallavanem: noh, diagnoos pandud, aga ravi? Hea küsimus! Ja hea aeg, et anda ametisse astunud valitsusele soovitusi regionaalpoliitika tegemiseks. Õige droogi tarvis oleks paslik enne varasemad ravisegud ja nende mõju üle vaadata. Et rohtu võetakse alles siis, kui juba väga paha olla, tuleb maalida pilt, et mis saab, kui vanaviisi edasi panna.

Regionaalpoliitika mõjutab piirkondade majandusarengut: loob ettevõtluses töökohti ja muudab majandusstruktuuri jätkusuutlikumaks. Probleemregioonidega asuti põhjalikumalt tegelema 1930. aastatel. Suure kriisi ajal oli mõnes Ühendkuningriigi piirkonnas 60 protsenti töötuid. Proovige seda ette kujutada! “Mõrvatud” Jarrow’ linna mehed marssisid (küll rahumeelselt) Londoni peale ja poliitikutel oli vesi ahjus: Londoni firmadele loodi ääremaale investeerimise soodustused ja hakati piirama pealinna kasvu. Et USAs läks tänavatel päris mölluks, käivitas president Franklin Roosevelt uue kursi (New Deal), millega arendati välja kogu Tennessee oru hüdrojaamad ja tööstused, samuti Hooveri tamm, mis pani kasvama toona vaid 5000 elanikuga kõrbeküla Las Vegase.