Liina Kersna: suu laulab, süda ei valuta, härra peaminister?

Jüri Ratas. Foto: Mihkel Maripuu

Ratas saadab ühiskonnale välja vale sõnumi, pisendades lähisuhtevägivallast tulenevat probleemi, kirjutab reformierakondlasest riigikogu liige Liina Kersna.

Vabariigi valitsuse ametivande esimene lause kõlab: «Asudes täitma Vabariigi Valitsuse liikme kohustusi, olen teadlik, et kannan selles ametis vastutust Eesti Vabariigi ja oma südametunnistuse ees».

Eile luges selle vande riigikogu saali puldist ette peaminister Jüri Ratas. Ning võttis seejärel silmagi pilgutamata oma meeskonda mehe, kes äsja tabatud autoroolist nii kiiruseületamise kui jääknähtudega. Avalikkusele anti sõnum, et pohmellise peaga kihutamine on okei.

Peaminister teadis, et kahe toimetuse koostöös on sündinud ajakirjanduslik uurimus, kus viis üksteisest sõltumatut allikat kinnitasid sama ministri pikaaegset jõhkrat vägivaldsust oma abikaasa suhtes. Tõsi, väidetav ohver eitas toimunut nii ajakirjanduses kui telefoni teel peaministrile, siseministrile, rahandusministrile ja eksabikaasast väliskaubandusministrile. See andis Jüri Ratasele formaalse õigustusese vägivallakahtlusega minister oma meeskonda jätta.

Olles eelmises riigikogu koosseisus põhjalikult tegelenud lähisuhtevägivalla ohvrite teemaga, tabas mind ikkagi tõsise üllatusena, kui ignorantne on meie peaminister, kes alles hiljuti oma troonikõnes lubas võitlust lähisuhtevägivallaga. Või kui halvasti on ta informeeritud lähisuhtevägivalla toimimise mustritest.

Siin meeldetuletuseks mõned põhitõed nii peaministrile kui kõigile teistelegi, seal hulgas uue valitsuse liikmetele.

Esiteks, teadlased kinnitavad, et vaid iga kolmas partneri poolt füüsiliselt kuritarvitatud naine pöördub politsei või mõne abiorganisatsiooni poole. Kolmandik vägivalla all kannatavatest ei iitsata sellest mitte kunagi mitte kellelegi.

Euroopa Põhiõiguste Ameti uuringu järgi ei pöördu Eestis vägivallaohvritest naised abi saamiseks politsei poole eelkõige väga levinud hoiaku tõttu, et koduseinte vahel toimuv on rangelt pere siseasi. Lisaks tuntakse hirmu kättemaksu ees. Tuletame meelde, et 49% Eesti elanikest usub, et ohvrid on osaliselt ise süüdi. Enamasti on need mehed (54%), 50-aastased ja vanemad (59%), muu rahvuse esindajad (58%), kesk- või keskeriharidusega inimesed (52%), Lõuna-Eesti (60%) ja Virumaa (58%) elanikud. Vaikime teebki sellest vägivallaliigist varjatuima vägivalla ühiskonnas.

Teiseks peame lähisuhtevägivalla ohvrite toetamisel mõistma, kuidas perevägivald toimib. Valdkond on erakordselt tundlik. Vale sõna, teost rääkimata, võib reaalselt lõppeda inimese surmaga. On paljudel kordadel lõppenud. Miks? Ekspertide sõnul laseb lähisuhtevägivalla all kannatav naine end peksta keskmiselt 33 korda enne kui ta abi järele pöördub. Keskmiselt pöördutakse vägivaldsesse paarissuhtesse tagasi kaheksa korda enne kui lahkutakse lõplikult.

Iga viies lähisuhtevägivalla ohver kaalub tõsiselt enesetappu. Depressioon, une- ja söömishäired on tüüpilised, ohvrite enesehinnang ja –usk on maatasa tallatud. Vägivallatsejad teavad, et lüüa saab vaid seda, kes laseb end lüüa. Inimene, kelle vaim on murtud, hakkab ühel hetkel füüsilist vägivalda pidama normaalseks. Paljud vägivallarattast välja murdnud on takkajärgi tunnistanud, et enda pärast poleks nad suutnud lahkuda. Seda tehti laste nimel. Õigesti tegid, sest sellises suhtes on otsesed ohvrid ka lapsed.

Kolmandaks, vägivallatseja ja ohver ei ole kunagi võrdsed partnerid. Sellepärast ei ole mõeldav, et ohvrilt võetakse tunnistusi vägivallatseja juuresolekul. Aga mida meie nägime? Vägivallas kahtlustatav helistab peaministri ja siseministri juuresolekul oma naisele, et viimane kinnitaks – vägivalda pole olnud! Kas keegi kujutab ette, et naine, keda on allikate sõnul pikaajaliselt vaimselt ja füüsiliselt väärkoheldud ning kelle sõnast sõltub vägivallatseja positsioon, söandab peaministrile ja siseministrile öelda, et tegelikult ma siiski ei kukkunud koduhoovis?!

Neljandaks teame, et vaid murdosa lähisuhtevägivalla juhtumitest jõuab tänases Eestis kohtusse. Väga harva saab vägivallatseja karistada. Just tänu levinud ühiskondlikele hoiakutele jääb lõviosa lähisuhtevägivallast koduseinte vahele. Tõendid puuduvad, tunnistajad vaikivad, aga see ei tee reaalset vägivalda ja hirmus elamist olematuks. Politsei, prokuratuur, ministeeriumid ning naiste varjupaigad üle Eesti on teinud kõvasti tööd selle nimel, et ohvrid julgeksid küsida abi, fikseeriksid vigastused ning vägivallatsejad saaksid teenitud karistuse.

Ja tagasi südametunnistuse juurde. Eile soovis peaminister Ratase valitsus kõigile Eesti vägivallatsejatele jõudu ja julgust jätkata. Seni, kui konkreetsed tõendid puuduvad, sobid lausa ministriks! Huvitav, kui paljud uue valitsuse ministritest rikkusid ametivannet juba esimesel päeval, minnes vastuollu oma südametunnistusega?

Lõpetuseks ärme unusta, et Vabariigi Valitsuse seadus §12 ütleb, et ministri volitused lõpevad peaministri ettepanekul.