Sven Mikser: valitsuse poliitika võib kiiresti hävitada Eesti maine
Loe ja vaata täispikka intervjuud siit!

Ametisse asunud valitsuse poliitika võib kiiresti hävitada Eesti maine, ütles sotsiaaldemokraadist endine välisminister Sven Mikser teisipäeval saates «Otse Postimehest».

Eile sulgesite oma selja taga ukse aadressil Islandi väljak 1. On tuntud ütlus, et lahkuv juht jätab oma järeltulija lauale ümbriku kolme soovitusega. Ja ehkki olete Urmas Reinsaluga koos jaganud valitsusvastutust, küsin ikkagi, milliste soovitustega ümbriku te tema lauale jätsite?

Ümbrikku ma muidugi ei jätnud. Aga kui midagi soovitada, siis tasuks kindlasti kuulata meie kogenud diplomaate, kes kannavad institutsionaalset järjepidevust ning teavad, miks asju on nii tehtud, nagu neid on tehtud. Inimesele, kes on poliitikas harjunud kuulama rohkem iseenda tarka ja ilusat juttu, ei jookse see soovitus mööda külge maha. Teine soovitus on hoiduda populismist niivõrd, kui selleks on tahmist ja suutmist. Kolmandaks julgeolek, mis on väga suur tükk meie välispoliitikast ja see rajaneb liitlassuhetel, mis omakorda rajanevad usaldusel ja mainel. Kindlasti tuleb mõelda meie heale ja usaldusväärsele mainele ka siis, kui sisepoliitika kipub tikkuma välispoliitikasse.   

Reinsalu välisministrina on Eestile välispoliitilise maine mõttes parem kui näiteks Marti Kuusik või Martin Helme?

Julgen arvata, et selle valitsuse komistuskivid ei saa tulema välispoliitilistest suunamuutustest. See, mis paneb ohutulukese põlema, on pigem sisepoliitika, see, mida valitsus kavatseb ette võtta ja kuidas ta käitub siseriiklikult. See võib väga kiiresti hävitada pikka aega üles ehitatud Eesti maine.

Välispoliitiliselt ikka ka. Mart ja Martin Helme on andnud mõista, et Eesti ei peaks taotlema ajutise liikme staatust ÜRO Julgeolekunõukogus. Selle nimel oleme me kulutanud aega ja raha.

Kohutavalt palju raha me sellesse kampaaniasse pole pannud, me ei ole käinud ju kuldkellade ja kallite kingitustega endale toetust küsimas. Kampaaniaga oleme me tutvustanud Eesti hoiakuid, väärtushinnanguid ja traditsioonilisi tugevusi kaugetes riikides, kellega meil tavapäraselt pole tihedaid poliitilisi suhteid ja ka kaubandussuhted on piiratud. Isegi kui see kampaania ei lõpe julgeolekunõukogu liikmesusega, pole see päriselt maha visatud vaev ja raha.

Kuid teha kannapööre lõpusirgel tekitab küsimuse «miks peaks»? See, mida ütlevad isa ja poeg Helmed läbi raadioeetri, ei pruugi ilmtingimata muutuda Eesti poliitikaks ja isegi mitte selle valitsuse poliitikaks, kus need kaks on ministrid. Teisest küljest tuleb öelda, et peaminister on oma valitsuse esimestel tundidel näidanud üles erakordset selgrootust ja suutmatust ennast kehtestada üle nende «kuldsuude».   

Olite välisminister alates 2016. aasta novembrist. Kui te oma ametiajale tagasi vaatate, siis milline oli kõige keerulisem periood? Ränderaamistiku arutelu?

Valitsusele oli eelmise aasta sügistalv kindlasti raske. Ränderaamistiku puhul oli tegemist ju pigem sisepoliitilise kriisiga. Kui otsida kõige raskemat tööperioodi, siis oli selleks kahtlemata Euroopa Liidu Nõukogu eesistumine.

ÜRO andmetel on maailmas ligi 70 miljonit pagulast, neist enamik ei ole jõudnud Euroopasse. Aga me elame kummalises maailmas – pagulastetulv aitab pildile äärmuslikud poliitikud, kes võitlevad nendesamade pagulaste vastu.

On ju loogiline, et iga protsess sünnitab vastureaktsiooni. Selles debatis segunevad oma elu pärast kartvate kriiside eest pagevate inimeste ja laiemalt kõigi migrantide mured ja ootused. Kui Euroopa lähinaabruses toimuvad kriisid või katastroofid, siis see mõjutab meid ja Euroopa riikide omavahelist läbisaamist. Äkiline sisserändajate kasv ei jaotu ju riikide vahel ühtlaselt ja need maad, kes on otsesemalt mõjutatud, tunnevad vajadust solidaarsuse järele. See mõjutab ka inimeste valimiskäitumist, sest sotsiaalmajanduslikult on arvukate pagulastega keeruline toime tulla ja see annab populistlikele poliitikutele võimaluse näidata lihtsat patuoinast, kelle kaela veeretada kogu süü selle eest, mis riigis on halvasti või valesti.

Rände algpõhjustega võitlemine – näiteks vaese Aafrika toetamine – on tegelikult raha põletamine. Sest rände lähteriigid on üldiselt ebademokraatlikud ja korrumpeerunud.

Neid riike ja piirkondi saab toetada erineval moel. Arengukoostöö arusaamad on ajas muutunud. See, et lihtsalt toppida kõik need augud raha täis, ei ole enam ammu nendes riikides kasvu ergutamise ja hea valitsemistava juurutamise viis. Aafrikas on palju riike ja nende vahel inimeste, kaupade ja raha liikumine on võrdlemisi keeruline.

Kas see tähendab, et valge mees peaks minema musta Aafrikasse õpetama, kuidas elada?

Küsimus ei ole nahavärvis, vaid tingimuste loomises. Euroopa on jõudnud oma majanduse integratsioonimudelis kõigist teistest kontinentidest üsna palju ette ja meil on õpetada nii positiivset kui negatiivset. Meil on ette näidata ka terve hulk vigu, mille vältimisel saaksid need arenevad riigid ja regioonid teha endi jaoks õigeid otsuseid.   

Kelle käest veel, kui mitte teie käest tuleb uurida, mis imemees on agressiivse ja nälgiva Põhja-Korea liider Kim Jong-un, et temaga kohtuvad USA president Donald Trump ja Venemaa president Vladimir Putin?

Ma ei arva, et Põhja-Korea diktaator on imemees. Tegemist on ühega illegaalsetest tuumariikidest. Tegemist on režiimiga, mis hoiab oma rahvast diktaatorlikus haardes ja on pikalt olnud sõjajalal oma lõunapoolse naabriga.

Alati, kui kerkib küsimus kuuma tuumakonflikti vältimisest, siis tuleb eelistada võib-olla ka mitte kõige väärtustepõhisemat diplomaatiat sõjalisele konfliktile. Iseasi on muidugi see, kuhu selliste kohtumistega tahetakse jõuda ja millise kogemustepagasiga nendel kohtumistele minnakse. Selge on ka see, et Ameerika Ühendriikide ja Venemaa käitumine Põhja-Korea režiimiga ei järgi sama mustrit. Selles võrrandis on olulised ka kahe Korea omavahelised suhted ja kõige olulisem regiooni suurvõimu Hiina käitumine.

President Kersti Kaljulaidi ja Vladimir Putini kohtumine oli ajaloolises mõttes kindlasti märgiline. Kas ka midagi enamat?

Taoliste kontaktide puhul ei tasu ootusi liiga kõrgele tõsta. See, mis dikteerib Eesti ja Venemaa kahepoolseid suhteid, on siiski Venemaa käitumine rahvusvahelisel areenil. Eesti lähtub oma suhtumises Venemaasse Euroopas kokku lepitud põhimõtetest. Need suhted ei ole olnud head ja ilmselt ei muutu südamlikuks ka nähtavas tulevikus, selle põhjuseks on Venemaa agressioonid oma lähinaabrite vastu ja Venemaa sekkumises ka oma piiridest kaugematesse konfliktidesse. 

Riigipead kohtuvad, aga valitsused suhtlevad. Sõltumata sellest, et uue valitsusliidu lepingus pole ridagi Tartu rahulepingu järgsete alade tagasinõudmisest, piirilepingult allkirja tagasivõtmisest ja okupatsioonikahjude nõudest, oleks Venemaa välisministril Sergei Lavrovil ilmselt ikka väga keeruline praegu Eestiga suhteid parandada?

Lähinaabrite kahepoolsetes suhetes on mitmeid erinevad tasandeid. On ju olemas mingi lepinguline baas, mis reguleerib näiteks maksustamise küsimusi ja sotsiaalseid tagatisi, ja seda vaadatakse perioodiliselt üle ning otsitakse võimalusi edasiliikumiseks. Diplomaatide vahelised konsultatsioonid leiavad ikka aset. Kaamerate ja pealkirjade tähelepanu tõmbavad kõrgetasemelised poliitilised kohtumised. Tõsi on ka see, et Eesti presidendi mandaat ja volitused praktilistes küsimustes edasi liikuda pole teab kui suured. Siin on jäme ots täitevvõimu ehk valitsuse käes.

Kui minult mõnikord küsitakse ühe või teise tippkohtumise kohta, et kas see oli edukas, siis ma olen poolnaljatades vastanud, et kui juba riigipead kohtuvad, siis on see juba iseenesest edukas.  

1. mail täitub 15 aastat Eesti astumisest Euroopa Liitu. See liit, kuhu me 2004. aasta 1. mail astusime, ei ole enam see liit, kus me täna oleme.  

Kogu maailm on pidevas arenemises. Euroopa Liit loodi selleks, et ühendada Euroopa riikide huve moel, et nad enam kunagi omavahel fataalselt kokku ei põrkaks. Rahuliku ja stabiilse Euroopani jõudmise üheks viisiks on ühtlustada Euroopa erinevate riikide ja piirkondade majandusi. Teatud valdkondades ei ole areng olnud võib-olla piisavalt kiire, teistes valdkondades on see aga olnud muljetavaldav.

Kui me vaatame sellele viieteistkümnele aastale tagasi, siis ei ole keegi suutnud joonistada ühtegi teist rada, mis oleks meid viinud kaugemale kui Euroopa Liidu liikmesus.

Te kandideerite Euroopa Parlamenti. Kas Euroopa Parlamendi uus koosseis tõotab tulla senisest keerulisem?

Kindlasti saab Euroopa Parlamendi uus koosseis olema keerulisem. Ei ole vaja olla ekspert või ennustaja, tuleb lihtsalt vaadata arvamusküsitlusi ja Euroopa riikide viimaste aastate valimistulemusi. Need kõik kõnelevad sellest, et äärmuslus ja populism on tugeval tõusuteel. Need, kes on olnud alalhoidlikuma joonega ja otsinud Euroopa jaoks töötavaid lahendusi, on kaitseasendis ja jäävad kaitseasendisse ilmselt pikemaks ajaks.

Enne Euroopa Liiduga ühinemist oli Eestis rahvahääletus, millest võttis osa 64 protsenti hääleõiguslikest ja poolt hääletas 67 protsenti. Selge ja võimas tulemus. Samas näitas rahvahääletus Ühendkuningriigis, et keeruliste küsimuste rahva ette toomine võib olla küll demokraatlik, aga ka ohtlik? Kas rahvahääletusi sellises vormis tuleks vältida?

Otsedemokraatial on oma roll, aga otsedemokraatia ei ole ka mingi imevahend. Kui 2011 vallandus Araabia kevad, siis räägiti sotsiaalmeedia tohutust jõust, mis tõi rahva tänavatele. Avastati, et rahvahulkade mobiliseerimiseks on sotsiaalmeedia hea vahend, aga uue toimiva valitsuse ametisse panemiseks see väga hästi ei sobi.

Nii on ka otsedemokraatiaga. Teatud küsimuste lahendamiseks on see vajalik ja mõistlik, teistel juhtudel on tal omad piirid. Võrdleme näiteks seaduseelnõude menetlemist parlamendis rahvahääletustega. Parlamendis on võimalik esitada muudatusi ja omavahel konkureerivaid alternatiivseid ettepanekuid, neid arutada ja analüüsida, saata tagasi komisjoni. Niimoodi on võimalik selgitada välja teatud optimaalne kompromiss ja leida tasakaalupunkt soovitava ja võimaliku vahel. Otsedemokraatia taolist luksust ei luba.

Rahvahääletustesse tuleb suhtuda vastutustundlikult. Näiteks põhiseaduse muutmiseks on üheks võimaluseks teha seda rahvahääletuse kaudu. Kuid siin tuleb jälgida ja mitte panna rahvahääletusele küsimusi, mis on näiteks otseselt seotud rahvusliku julgeolekuga või vähemuste õigustega. Otsedemokraatiasse tuleb suhtuda täieliku vastutustundega.

Aeg liigestest on lahti, aga ei ole teie ega minu võimuses seda paika panna. Teilt kui opositsioonipoliitikult tuleb siiski küsida, ja ma eeldan ausat vastust, kas eile ametisse astunud valitsus kestab neli aastat?

Vaadates selle valitsuse algust, mille puhul on mõnel juhul kasutatud sõna «rabe», siis mina läheksin kaugemale ja ütleksin, et valitsuse moraalne allakäik on olnud erakordselt järsk ja erakordselt kiire. Vastutus algab tipust ja peamine vastutaja selle eest, mis on toimunud viimastel nädalatel ja päevadel, on peaminister Jüri Ratas.

Kogu valitsuse ametisse vannutamise etendus, vastse IT-ministri perevägivalla süüdistused ja see, kuidas käitus peaminister, korraldades väidetava perevägivallatseja juuresolekul telefonikonverentsi väidetava ohvriga näitavad, et moraalset valmisolekut demokraatliku riigi juhtimisega kaasnevaks vastutuseks täna ei ole. Seetõttu ei taha ma ennustada valitsusele väga pikka iga, aga ma ei hakka ka kalendrisse märkima arvatavat kuupäeva, millal valitsus kukub.

Mis võiks olla Jüri Ratase jaoks see piir, mil ta ei saa Keskerakonna juhina enam selle valitsuse koosseisus jätkata?

Punastest joontest on hästi palju räägitud. Inimesel võiksid ju olla mingid moraalsed punased jooned, kuid tundub, et neid ju tegelikult ei ole. Ühe kolleegiga vesteldes kasutas ta huvitavat metafoori. Kriminaalfilmides on vahel nii, et tabatud kurjam hakkab ennast õigustades rääkima: te saate ju aru küll, et mul ei jäänudki midagi muud üle. Mul ei olnud teist valikut, kui see tädi trammi alla lükata, sest mul polnud teist võimalust oma päranduse kättesaamiseks. 99 protsenti moraalsest enamusest leiab, et tuleb elada ilma päranduseta ja tädi ellu jätta. Samamoodi võib ju mõelda, et mul ei jäänudki muud üle, see oli ainus viis saada peaministriks. Tegelikult oli teisi variante, oli moraalseid variante.

Psühholoogiliselt on Keskerakonna juhtkond täna jõudnud positsiooni, kus nad tõepoolest on hakanud uskuma, et nad on sooritanud ainumõeldava manöövri. Mul ei ole neile väga head nõuannet, kuidas sellest situatsioonist välja tulla. See tülgastus, kuidas on toimuvasse suhtunud suur osa kultuuriavalikkusest ja ajakirjandusest, võiks mingil hetkel mõju avaldada ning kajastuda valitsuserakondade toetusnumbrites. 

Tagasi üles