Jõulud, lapsed ja ostuhullus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Käes on jõulukuu. Poodide vaateakendele ilmusid juba mõned nädalad tagasi kõikvõimalikud jõulukaubad. Lapsed ootavad usinaid päkapikke ja panevad kirja oma kingisoove. Peamine on aga, et me pühade ootuses võtaksime aega oma lähedaste jaoks, leiaksime hingerahu ja mõtiskleksime selle üle, mis pühad need jõulud tegelikult on.
Tegelikult on tore, et detsembris, aasta kõige pimedamal ajal, säravad elektrilampidega kaunistatud puud ja majad ning akendel on süüdatud advendiküünlad. Poodides mängib jõulumuusika ja poelettidel on iga aastaga üha rohkem uhkeid vidinaid.
Jõulud on paljude jaoks aasta ilusaim aeg, kuid sama palju on neidki, kellele see kõik hoopis stressi tekitavalt mõjub. Detsembrikuu möödub mõeldes, kust saaks piisavalt raha, et osta kingitusi ja uusi rõivaid ning pidu pidada. Nii asendubki pühadeootus mööda poode trampimise ja kingituste kokkuostmisega.
“Jõulud on nii ilus aeg, et mul ei tule mõttesegi seda jõulustressiga rikkuda,” ütleb kahe lapse ema Jaanika Laende, kes pühadega kaasnevat ostuhullust oma koju ei lase.
“Kingitused tulevad lihtsad ja südamest, enamasti ise tehtud,” räägib ta, lisades, et vaid lastele toob kingid jõuluvana, kes vist vaatab poest midagi, aga see pidavat juba tema mure olema.
Küll on hea, kui kodus on oma jõulutraditsioonid ja põhimõtted, mis ei lase ostuhullusel sigineda. Paljude perede pühad teeb eriliseks just see, et pere saab kokku, ning see on kõige tähtsam.
“Meie pere jõulud teeb eriliseks traditsioon, et saame kõik peredega Sõrves vanavanemate juures kokku,” räägib Mairi Saarmann-Kahro, lisades, et ühiselt süüakse jõulusööke ja oodatakse jõuluvana.
Päkapikud piiluvad akende taga
Väikelaste emad teavad täpselt, et detsembris on kasvatustöös palju abilisi. Tegelikult üritavad kõik advendiajal natuke paremini käituda. Olen kuulnud, et paljudes kodudes on aknalaual päkapiku ootel ka väga suuri susse ja mitmes kontoris võib näha ukselingi külge riputatud jõulusokki. Seega on üllatusi toovad tegelased tõesti liikvel.
“Emme, ära hirmuta mind rohkem,” teatab mu kaheaastane poeg, kui ütlen, et ole tubli ja korja klotsid ilma nututa kokku, sest päkapikud piiluvad. Klotsid saavad kiiresti kokku ja mina jälle kogemuse võrra targemaks – ei hakka enam igal sammul neid päkapikke meelde tuletama, sest tõepoolest, klotsid peavad ju ka jaanuaris kuidagi kasti tagasi saama, ilma et keegi akna taga heade tegude üle arvet peaks. No tegelikult oli asi hirmust muidugi kaugel, sest õhtul istus poiss juba aknalaual, käsi näo ees ja teatas võidukalt, et piilub päkapikke vastu.
Tuleb tunnistada, et tänu nendele väikestele punase mütsiga tegelastele, kes akna taga piilumas käivad ja sussidesse üllatusi poetavad, on väikelaste vanematel hoopis kergem mudilasi õhtul voodisse saada ning varajane ärkamine pole detsembris samuti probleem. Kaheaastastest jäävad kaugele kõik need ärevad jõulutrallid ja kingimured.
Ka sotsiaalmeediakanalid on jõuluteemat täis. Nii mitmeski grupis ja foorumis on silma hakanud, et paljud noored pered teevad lapsele kingituse ja ülejäänud raha eest ostavad koju hoopis midagi kasulikku, mis kõigile rõõmu teeb.
Lisaks saavad sotsiaalmeedia kaudu koonduvad lapsevanemad vajalikke mänguasju ühiselt tellida, mis tähendab samuti kokkuhoidu.
Kõigele lisaks levib seal ka Tallinna Jaani koguduse õpetaja selgitus advendiaja kohta. Paljudele saarlastele tuttav Jaan Tammsalu ütleb, et advendiaeg on ootusaeg, mis algab neli pühapäeva enne esimest jõulupüha.
Kirikus on siis violetsed altarikatted, mis kõnelevad paastuajast. See on enese ettevalmistamise aeg jõulusõnumi vastuvõtuks, Kristuse sünniks ettevalmistumise aeg.
Tammsalu soovitab mitte joosta ennast mööda poode hingetuks ja muretseda, kas see, kellele kingitus läheb, üldse suudab sellest rõõmu tunda, mõeldes, ega ma ometi ole talle seda juba kinkinud…
Kaubandusvõrgukammimise aeg
See on lääne ühiskonnas tohutu stressiaeg. Oleme jõudnud niikaugele, et aeg, mis peaks olema vaikne rahulik ootuse- ja paastuaeg, on ülinärviline ja stressirohke kaubandusvõrgu läbikammimise aeg ja kingituste kokkuajamise aeg.
Ajaks, mil saabuvad jõulud, oleme juba tüdimuseni kuulnud “Püha ööd” – kaubanduskeskustes on seda raudselt tükk aega tümpsuna lastud.
Kui jõuame jõuluajal lõpuks kirikusse, oleme sama kärsitud, kui kõik need neli advendinädalatki: kuulame lihtsalt jumalasõna ära. Kirikus on käidud, nagu oleks mõnes kaubanduskeskuse osakonnas ära käinud, asi on tehtud, paneme minema ja sööme ennast kõrini täis...
Väga paljudes peredes on asi muutunud risti vastupidiseks sellele, mis advendiaeg peaks olema.
Tammsalu meenutab veel kord ilusat norra kommet, kus väga paljudes peredes kingitakse lapsele advendiaja alguseks rahapõrsas või kinnine karp, kuhu soovitatakse siis advendiajal oma taskuraha panna, mitte seda ära kulutada.
Kui tulevad jõulud, siis võetakse see karp, tehakse lahti ja viiakse selle raha eest kingitusi nendele, kes muidu kingitusi võib-olla ei saakski.
Ehk loobutakse advendiajal ise millestki, millega ollakse harjunud, ja viiakse kogutu kellelegi, keda elu pole just hellitanud. Sel moel õpetatakse lapsi paastuma.
Igatahes on hea pühade ootuse ajal mõtiskleda just selle üle, mis pühad need jõulud tegelikult on, ja täpselt paras aeg on juurutada ka oma peres jõulutraditsioonid.
Kindlasti võiks kõigil nende traditsioonide hulka kuuluda ühine piparkoogitegu, mis pere pisematel silmad särama paneb.
Emad: keda tabab jõuluhullus, keda mitte
Keidi:
Jõuluootuse teebki eriliseks see, kui igal pool on ilusad värvilised tuled, saab kodu kaunistada ning kirikus käia. Meie läheme jõulude ajal ema juurde ja jagame õhtul kingitusi. Lapsel käivad päkapikud ning tasapisi kaunistan ka kodu.
Kindel traditsioon on piparkookide küpsetamine ja sel aastal saab juba ka laps nende meisterdamisel abiks olla. Lapsele meeldib seegi, kui käib päkapikk, suss on tal akna peal.
Mairi:
Nagu igal aastal, nii tänavugi on minu jõulud Sõrves koos perega. Kõik on koos ja rõõmsad. Meid on kokku 26 inimest. Teeme kartulit, kapsast, verivorsti ja liha. Sellist traditsioonilist jõulusööki. See traditsioon teebki pühad eriliseks. Tuleb ka jõuluvana, sest meil on peres palju lapsi, kes teda väga ootavad. Loetakse luuletusi ning kui kingid käes, asuvad kõik pakke avama. Pärast on terve elamine pakkepabereid täis, aga lastele see meeldib. Minul on sel aastal kinkidega lihtne, sest lapsed on juba suuremad, teavad, mida tahavad, ja on oma soovid avaldanud. Seega pole midagi, mis hulluks ajaks.
Annely:
Ma ei ütleks, et mind jõuluhullus tabanud oleks. Kingi-ideed on ammu olemas ja kõik on kontrolli all. Tõsi, iga päev tuleb meeles pidada sussi täita, sest sellest rõõmust, mis iga hommik kaasa toob, ilma jääda ei tahaks. Lisaks käivad hommikused ärkamised tänu päkapikkudele välgukiirusel. Minule kogu see aeg meeldib – kaunistused, küünlad, tuled, sigin ja sagin –, ning kõik oleks veel täiuslikum, kui oleks ka lund.
Jaanika:
Esimesel advendil on meil traditsioon teha piparkooke, sest jõuluajal pole selleks lihtsalt aega. Õnn, et jõuluaeg on nii pikk ja seega ei jää ükski traditsioon ajapuuduse tõttu järgimata. Jõululaual on kindlasti hapukapsad, verivorst, ahjuliha ja kõrvitsasalat. Üht mõnusat tassikest sooja glögi peab ka nautima. Jõulud on meie jaoks rahulik aeg perega, lapsed saavad esineda ja suuremad nende üle uhkust tunda.
Jõuluaeg on just see aeg aastas, kui mõtleme lähedastele, ka neile, keda enam pole. Pöidlad pihus, ootame ka lund.
Merike:
Mind teeb vahel seda ostmist ja sagimist vaadates kurvaks hoopis see, et paljud unustavad ära, mis pühad need jõulud tegelikult on. Üritatakse üksteist kinkidega üle trumbata ja mul on sugulane, kes võttis selleks lausa laenu, et jõulukingitusi teha. Seda, et tal tuleb ju järgneval aastal raha tagasi makstes oma pere toidu kõrvalt kokku hoida, ta vist ei mõelnud. Tegelikult peaks hoopis olema rahulik aeg oma perega. Kui peret ei ole, siis tasub advendiajal tihedamini lähedasi ja sõpru külastada või kirikus oma mõtteid mõelda.
Meie pere käib vanematel külas ja istub traditsioonilises jõululauas. Kingitustele me ei kuluta. Lastele tuleb küll jõuluvana.