Kui perre sünnib veel üks laps
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Spetsialistide hinnangul võib uue beebi tulek perre olla üks keerulisemaid asju, millega laps peab oma elus toime tulema. Kuna statistika järgi kasvab enamikes peredes rohkem kui üks laps, siis on paljud lapsed ning ka lapsevanemad pidanud selle olukorraga toime tulema.
See, kuidas laps sellega hakkama saab, oleneb väga palju tema vanemate toetusest ja abist. Õdede ja vendade vahelist rivaalitsemist aga päris vältida ei saa.
On olnud palju juhtumeid, kus suurem laps muutub vaatamata vanemate pingutustele väga armukadedaks. Kas siis enne noorema lapse sündi või kohe selle järel.
Ema ja isa tähelepanu võitmiseks kasutatakse erinevaid nippe, näiteks hakatakse rääkima pudikeeles, juba mõnda aega mähkmevaba laps keeldub potil käimast ning ise söömast.
Kõike saab ennetada
Raskem on, kui laps muutub agressiivseks nii vanemate kui pere noorima liikme suhtes. Kõike seda saab ennetada või kergemal kujul kogeda, kui lapsele teha põhjalik selgitustöö, et ta teaks, mis teda ees ootab ja talle peab jääma aeg kohanemiseks.
“Meie peres õnneks mingit suurt armukadetsemist pole veel olnud,” räägib kahe lapse ema Kersti Ränk, kelle tütrest tänavu aprillis “suur” õde sai.
Kersti sõnul oligi kõige raskem see, et beebi tulekuks pidi tütar, kes oli siis kahe aasta ja kümne kuu vanune, oma tuppa kolima.
“Tegime ikka kõvasti selgitustööd,” meenutas Kersti, lisades, et rääkisid peaaegu iga päev, et tüdruk saab suuremaks ja saab oma toa, kus on kõik tema asjad ning seinad on samuti tema lemmikvärvi.
Oma tuppa kolis laps enne, kui väike vend koju tuli. Õnneks kohanes tüdruk hästi ja beebi kojutuleku hetkel magas ta oma toas rõõmuga.
Teine probleemne koht, mida Kersti alguses kartis, oli vankrisõit. Ka see läks libedalt, sest vanem õde otsustas, et tema on suur ja enam seal ei istu, sest keegi peab ju emal aitama ikka lükata ka.
Tõepoolest kolmene Rosanna käib pikki vahemaid jala ja tõrkumata ning on oma vanema õe staatuse üle väga uhke.
Ta aitab ema ja toob talle kätte kõik vajaliku, kui emme väikese vennaga parajasti toimetab. Rosannale meeldib titale lutti suhu panna ja teda niisama lõbustada.
Kui tal aga endal parajasti mingi tähtis toiming käsil on ja ta ei saa kohe väikese venna lutiga tegeleda, siis alles hüüab ta appi ema või isa.
“Ta tahabki pigem ise vennaga tegutseda,” muigab Kersti, lisades, et alguses oli ta veel eriti agar, aga nüüdki, nii kui vennal lutt suust ära kukub, ta kas paneb ise tagasi või hüüab vanemaid.
Väikesed olukorrad olid
Suurema õena käitub Rosanna ka seltskonnas. Kui ümber väikevenna liiga palju rahvast koguneb, ajab ta kulmu kortsu ja teatab konkreetselt, et see on tema väike venna ja teda palju katsuda ei tohi. Kersti sõnul on aga suuremast tüdrukust väga palju abi ka siis, kui beebi lihtsalt seltsi tahab.
“Näiteks väike Andreas oli diivani peal ja Rosanna rääkis temaga juttu, tantsis talle ning väikesel vennal polnud muud vajagi. Ta on nii õnnelik, kui õde temaga jutustama tuleb ja teda vaatab,” räägib Kersti.
Nad kartsid, et tüdruku kohanemine ja tubade vahetus on raskem, aga siiani on läinud kõik valutult. Mõned väikesed olukorrad on olnud, näiteks ei taha Rosanna magama minna enne, kui ka väiksem vend magab.
Vahel nõuab juua vett just siis, kui venna on tissi otsas. Aga siis on aidanud ema selgitused, miks ta natuke ootama peab. Tüdruk lepib.
Nii spetsialistid kui paljulapselised emad kinnitavad, et kõige rohkem aitab lapsel noorema venna või õe sünniga toime tulla ikka eelnev selgitustöö, suurema lapse kaasamine ning tema kvaliteetaeg vanematega.
SPETSIALISTID SOOVITAVAD
Perekasvatuse instituudi kodulehel (www.pki.ee) antakse vanematele nõu, mida nad saavad teha, et vanem laps uue pereliikme tulekuga kergemini kohaneks.
Enne sündi:
- Räägi oma lapsele õe/venna ootusest. Laps peab kuulma rasedusest oma vanematelt, mitte kellegi teise käest. Ole valmis vastama rasedust ja sündi puudutavatele küsimustele oma lapsele eakohasel tasemel.
- Kui kavatsed kolida vanema lapse teise tuppa magama (nt vanemate magamistoast oma tuppa või beebitoast suurema lapse tuppa), siis tee seda juba tükk aega enne teise lapse sündimist, et vanem laps ei tunneks, et ta on beebil jalust ära koristatud. See kehtib ka kõigi teiste suurte muudatuste kohta lapse elus - lapsehoidu minek, potitreening või rinnast võõrutamine.
- Loo lapsele realistlik pilt sellest, mis teda ees ootab, kui beebi sünnib. Vanemad on väsinud, beebi võtab palju aega ja tähelepanu. Esialgu ei tee ta eriti midagi peale magamise, nutmise, söömise ja mähkmete määrimise. Beebi ei ole mängukaaslane.
- Kui võimalik, käi külas beebidega sõpradel.
- Loe lapsega lasteraamatuid sarnastest olukordadest.
- Vaata lapsega koos pilte ja videoid tema enda beebipõlvest. Räägi, kuidas ta ise sündis ja milline ta beebina oli. Räägi, kui õnnelik olid tema sünni üle ja kuidas kõik tahtsid teda näha ja hoida.
- Lase lapsel harjutada nuku hoidmist, pea toetamist. Õpeta kuidas beebit väga õrnalt puudutada.
- Lase osaleda ettevalmistustes igal võimalikul viisil. Kui ta on suurem, siis lase tal valida beebi kojutoomise riided, vankri värvi jne.
Sünni järel:
- Hoolitse, et sul oleks vanema lapse jaoks eraldi aega. Vanemad peaks veetma iga päev nö kahekesi-aega vanema lapsega. Hämmastav, kuidas isegi 10 minutit segamatut kahekesiolekut võib parandada lapse-vanema suhet (ja lapse käitumist!). Lase lapsel valida tegevus, mida koos teete.
- Kuula – tõesti kuula, mida vanem laps tunneb beebi suhtes ja pere muutuste suhtes. Kui ta väljendab negatiivseid tundeid, aktsepteeri seda. Aita lapsel oma tundeid sõnastada. Ära kunagi eita ega keela oma lapse tundeid.
- Tee väga selgeks, et haiget ei tohi teha. Õpeta lapsele sobivaid viise, kuidas väljendada oma negatiivseid tundeid. Näiteks - võib möirata nagu lõvi või lüüa patja.
- “Titeta” oma vanemat last, kui tundub, et ta seda vajab. See võib hoida ära arengulised tagasilöögid (nt püksi pissimine). Vanemad kipuvad tita sündides järsku ootama vanemalt lapselt suuremat iseseisvust. Kui eeldad väiksemat iseseisvust, siis laps tegelikult käitub iseseisvamalt. Vanem laps ei saa beebi sündides üleöö suureks!
- Kingitused – lapsed omavahel ja ka katsikuliste poolt.
- Tee selgeks asjade jagamine – kui eeldad, et vanem laps hakkab jagama oma mänguasju nooremaga, siis luba algusest peale ka temal mängida beebile kingitud uute leludega.
- Tuleta külalistele meelde, et nad pööraksid tähelepanu ka vanemale lapsele, mitte ainult beebile.
- Vaata, et vanemal lapsel oleks oma ruumi ja oma asju, mida ei pea beebiga jagama.
- Anna tähtsaid ülesandeid (beebi hooldusel), aga mitte liiga palju! Kutsu ta osalema beebi eest hoolitsemisel – nt vannivee katsumisel, käteräti toomisel, luti suhu panekul jne.
- Juhi tähelepanu vanem laps olemise eelistele (nt valid, mida süüa, saad minna õue mängima, omad sõpru jne).
EMAD ARVAVAD:
Liis: Minu laste vanusevahe on kolm aastat ja üheksa kuud. Meie peres alguses armukadedust ei olnud, mõlemad said tähelepanu ja suur õde hoidis väikest venda. Väike rivaalitsemine tekkis hiljem, kuskil siis, kui poeg oli kaks aastat vana. Kindlasti tasub mõlema lapsega eraldi tegeleda ning vanema lapse võiks kaasata väiksemaga tegelemisse, et ta tunneks ennast tähtsamana.
Eve: Meie laste vanusevahe on umbes kaks aastat ja kolm kuud. Vanem õde võttis väikese venna sünni väga hästi vastu. Eks olime palju lugenud selle kohta, et armukadedus võib tulla, kui kogu tähelepanu suundub väikevennale ja leppisimegi eelnevalt kokku, et issi tegeleb siis rohkem suurema õega ja emme keskendub väikemehele. Seetõttu läksid vist asjad sujuvamalt. Aga päris vältida armukadedust ei saanud. See polegi võimalik, eks õed-vennad ikka võistlevad omavahel nii tähelepanu kui muude asjade nimel. Proovisime aeg-ajalt teha ka nn tüdrukutehetki, kus keskendusin ainult preilile või jätsime väikevenna memme-taadi juurde ja suurema preili võtsime näiteks üritustele kaasa. Naljakas on see, et praeguseni on olukord selline, kus issi loeb vanemale lapsele unejuttu ja emme nooremale. Eks tütar aeg-ajalt teeb märkusi ka, et emme talle üldse ei loe, aga harjumuse jõud on tugev. Tuleb seda ikka murdma hakata.
Helen: Poeg ja tütar olid mul 11 ja 8, kui jäin kolmandat ootama. Tütar oli kohe õnnelik, et perre tuleb pisike tita, kuid poisiga oli natuke raskusi. Rääkisime asjad selgeks ning saime hakkama. Kui kolmas laps oli sündinud, meeldis poisile väike vend väga. Kui jäin ootama oma neljandat last, pole enam raskusi olnud. Nad olid juba suuremad ja said oma tujudega hakkama, ainult pisem poeg armukadetses veidi. Näiteks, kui oli beebi tissitamise aeg, istus tema teisel põlvel ning tita mähkmete vahetamisse kaasasin alati ka tema. Viies laps tuli meie perre väga suure üllatusena ja siis tuli suurtel juba küsimus, et palju neid veel tuleb. Oma kogemuste põhjal oskan öelda, et alati peab suutma tegeleda ka teiste lastega. No näiteks viiendaga oli mul terve oma voodi sel ajal lapsi täis, kui tegelesin pesamunaga. On olnud ka raskeid hetki. Aga alati tuleb rääkida oma teiste lastega ja kaasata nad tegevusse. Näiteks laske vanemal lapsel ka üritada lappe vahetada, beebi riideid lappida, tita voodit korda sättida või näiteks vankrit lükata.