KÕNE IFFILE: Minu elulooraamatut ei tule!

Möödunud nädalal võis Ivo Linna Instagrami kontolt lugeda järgmist teadaannet: “Kuulutame välja kontsert-jutuõhtud “Suur loterii”, mille käigus esitleb Ivo oma uut albumit ning esimest raamatut!” Iffi enda sõnul ta päris raamatut siiski välja ei anna ega kavatsegi seda kunagi teha.

See minu raamatu kohta käiv jutt on pisut eksitav informatsioon. Sügiseks proovime me välja anda uue plaadi ja koos sellega raamatukese valikuga mu seni esitatud lauludest.

Minu elulooraamatut ei tule kunagi. Mulle on korda viisteist-kakskümmend pakutud, et kirjutaksin endast või kirjutab keegi teine või kolmas. Olen ära öelnud ja ütlen ka edaspidi.

Kellele meeldib elulookirjandus, lugegu neid raamatuid rõõmuks ja terviseks. Minule sellised teosed suurt korda ei lähe.

Olen lugenud mõne ammu manalasse varisenud suure kunstniku, kirjaniku, teadlase elulugu. Kui olin laps, lugesin Eesti ajal ilmunud sarja “Suurmeeste elulood” väikesi õhukesi raamatuid. Need olid väga põnevad ja seal ei mindud mingite intiimsusteni. Need raamatud meeldisid mulle väga. See aga, kes kellega käis või mida tegi – see mind ei huvita.

Jah, paljud kirjutavad või lasevad kirjutata oma elust raamatu, aga mina usun oma kadunud onu Juhan Peeglit, kes ütles: “Kui te suudate, ärge kirjutage.”

Mina olen selles osas täiesti jäik. Ma ei taha ega pea üldse vajalikuks rääkida oma eraelust.

Mõni võib-olla tahab seda avada. Tänapäeva sotsiaalvõrgustikud annavad selleks väga laia rohelise tee. Et “vaadake, kes ma olen ja mis ma olen teinud”.

Minu elu kuulub minule ja minu lähedastele ning mina ei näe küll mitte mingit vajadust rääkida sellest, mida see Ivo Linna kellega koos teinud on ja milliseid käkke kokku keeranud. Ma ei ole nii huvitav inimene, et sellest kõigest kirjutada.

Nii palju ma ennast siiski tunnen, et ma ei hakka ka kunagi Facebookis või Twitteris postitama või internetis blogi pidama. Mina tahan elada päris elu päris maailmas.

Jah, minu viimase aja tegemistest on pisut infot Instagramis, kus mulle Eesti Laulu poolfinaalis konto loodi. Saaksin seal postitamisega ilmselt ka juba ise hakkama, aga seni on seda teinud meie laulu “Suur loterii” autor Rainer Michelson, kes aitab mind ja paneb sinna pilte üles. Mis sellest kontost edasi saab, eks seda näita aeg.

Nutitelefon mul nüüd siiski on – teen sügava kummarduse Elisa firmale, kes selle mulle kinkis – ning ma tasapisi harjun sellega ja püüan selle hingeelust aru saada. Helistada ja kõnet vastu võtta ma juba oskan.