KÕNE IFFILE: Elu õpetab kõige paremini!

Täna räägime Ivo Linnaga sellest, kuidas talle meeldib oma kätega midagi valmistada-ehitada-parandada.

On käelises tegevuses andekaid ja neid, kel lihtsalt pole seda andi. Lapsepõlves ma eriline osavkäpp just ei olnud – pean silmas näiteks remondi tegemist, tapeetimist ja värvimist, ka jalgrataste remontimist. Minul tuli see võrreldes vendadega kehvasti välja.

Selgus aga, et elu õpetab. Tuleb vaadata, kuidas oskajad poisid teevad, ja proovida samamoodi teha. Tihtipeale läheb esimene vasikas tõesti aia taha. Mul on ka tapeeti seinal kortsu läinud küll ja küll – siis kraabid seda ära, vannud ja hakkad otsast peale.

Olen väga palju ehituslikke vigu teinud, nii oskamatusest kui ka kärsitusest. Kui aga midagi sujuma ja looma hakkab, on väga hea tunne.

Praegu tulen tapeetimise ja muude elementaarsete töödega toime päris rahuldaval tasemel, häbi vaadata ei ole. Igasugu värvimised ja vana värvi eemaldamine on väga põnev töö.

Ja tööriistade käsitsemisega saan nii palju hakkama, kui vaja. Muidugi, tegijal juhtub. Piisab väikesest tähelepanu hajumisest, kui juba haamriga vastu sõrme lööd. Siis on muidugi valu ja karjed. Aga sa pead selle kooli saama, kuidas haamrit õigesti kasutada või saagida nii, et saag ei kargaks kätte. Olen püüdnud ka oma lastele ja lastelastele õigeid ja ohutuid töövõtteid õpetada, vähemalt neid näidata. Ettevaatus on ju tarkuse ema.

Kui haamril või kirvel vars puruks läheb – oleks ju piinlik, kui ma ei saaks uut vart tehtud.

Maal on mulle väga meeldinud – nüüd on see töörinne jälle otsa lõppenud – juhusliku kujuga paekiviplaatidest põrandaid teha, küll paargusse, küll keldrisse ja talli. Selline mosaiigitamine meeldib mulle vaata et üle kõige. Mina end mingiks meistrimeheks küll ei pea. Teen asju lihtsalt tegemise rõõmust. Kasvõi väikese lõikelaua valmistamine on väga mõnus töö.

Asjad kukuvad aga siis hästi välja, kui sul on palju aega, kui tööga pole kiiret. Vanarahva tarkus on otsata-ääreta. Kui nad ütlevad “kaua tehtud – kaunikene”, siis nii ongi.

Asi, mis mul elus ilmselt ära õppimata jääb, on pottsepatöö – pole lihtsalt vaja. Kuigi see mind huvitaks. Olen kõrvalt jälginud, kuidas pottsepad oma tööd teevad. See on väga loominguline ja peenike töö. Minul on Muhus väga hästi ehitatud ahi ja pliit, kohaliku meistri Saue Antsu tehtud. Naudin nende soojust juba 15 aastat. Kõik toimib.

Kui mul oleks aga tarvis ehitada näiteks väike pliit, võtaksin õpiku ette ja vähemalt prooviksin teha. Mu sõber Antti Kammiste võttis raamatu ette ja tegi endale korraliku soemüüri, pliidi ja ahju. Esimese korraga sai tõmbama. Nii et kõik on võimalik. On palju töid, mis vajavad rohkem õppimist ja oskusi. Mulle tohutult meeldis jälgida rookatuste tegemist Muhus. Usun, et kui saaksin kaks-kolm suve õpipoisina selle töö juures olla, siis õpiksin selle töö ära. Paraku pole mul selleks piisavalt aega.

Sellist kihku, et kõik tööd ise ära tegema pean, mul ka ei ole. Mis puutub näiteks torude ja kraanide paigaldusse ja eriti elektritöödesse, pole mul endal mõtet pusima hakata – tean, et see võib halvasti lõppeda, eriti elektritööde puhul. Tehku need, kes on seda õppinud. Ma ise võin pusida tunde, aga tulemus on ikka kehv. Pärast tuleb keegi, kes oskab, ja teeb minu tehtu kalli raha eest ümber.