KÕNE IFFILE: Üksi me hakkama ei saaks!

Ivo Linna
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tuleval teisipäeval on Euroopa päev. Täna räägimegi Iffiga Euroopast ja eurooplaseks olemisest.

Eesti on osa Euroopast ja meie oleme eurooplased, tahame seda või mitte. Eks paljudel meist olid enne Euroopa Liitu astumist selle suhtes kahtlused ja kõhklused. Ja paljud olid “uue liidu” vastu. Eks neid vaidlusi Euroopa Liitu kuulumise ja sellega kaasneval teemal peetakse praegugi ja kohati paisuvad need vägagi tuliseks. Lausa kodusõda, kus igaühel on kaljukindel arvamus, millest taganeda ei taheta.

Minul on väga hea meel, et Eesti Euroopa Liitu kuulub. Kasvõi näiteks sellepärast, et Euroopa Liitu kuuluva riigi kodanikuna pole meil paljudesse riikidesse reisimiseks viisat tarvis. Ka ei ole eestlane kunagi nii hästi elanud kui praegu. Muidugi on neid, kelle elu on raske ja kel on keeruline ots otsaga kokku tulla, aga nii see lihtsalt on. Oli ka neil aegadel, mida osa inimesi tagasi igatseb.

Paljud igatsevad taga möödunud aegu, et küll siis oli elu ilus ja hea. Ka minu meelest oli Kuressaares lapsena söödud jäätis kõige parem maailmas! Aga see oli nii vaid lapse mälestustes – möödunule tagasi vaadates paistab nii mõnigi asi ilusam, kui see tegelikult oli.

Ja paljud nutavad taga neid aegu, mida ise pole näinudki. Et küll esimese Eesti vabariigi ajal oli ikka ilus elu. Olen selle aja kohta kuulnud oma isa, ema ja vanemate sugulaste mälestusi ja polnud see esimene Eesti vabariik mingi kuldne Kunglamaa ja paljukiidetud Pätsu aeg nii imeline midagi. Ka siis oli neid, kelle elu oli väga raske.

Kui Eesti oleks oma kangust ajanud ega oleks ühinenud Euroopa Liidu, NATO, Maailma Kaubandusorganisatsiooni, Maailma Terviseorganisatsiooni ja muude ühendustega, oleksime üksi ja teeksime põlve otsas oma asja. Ja oleksime võib-olla praegu nagu mingi Moldaavia.

Võib-olla mõni nutab taga seda päris ise olemise aega, mil Eesti ei kuulunud enam Nõukogude Liitu ega olnud veel Euroopa Liidu liige, ent mina küll nende hulka ei kuulu.

Peame arvestama, et maailm muutub tohutult kiiresti ja Eesti, olgu ta nii armas, väike ja tubli kui tahes, üksi hakkama ei saa.

Eesti rahvas on kange rahvas ja vaatamata võõraste aastasadu kestnud assimileerimispüüdlustele oleme alles. Mina usun, et Euroopa Liitu kuulumine aitab meie rahval ka edaspidi püsima jääda. Ei kao me kuhugi!

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles