KÕNE IFFILE: Vanaisana suurel noortepeol

Ivo Linna
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Täna räägime Ivo Linnaga tema Vanaisa-rollist tänavusel noorte tantsupeol, milleks laulja hoolega valmistub.

Kui algusest pihta hakata, siis juba möödunud aasta tõi mu ellu midagi täiesti uut. Tantsujuht Ülo Luht kutsus mind üle-eestilise naiste tantsupeo patrooniks, kus laulsin ka kaks laulu. Mulle oli see kutse suur üllatus – pole mul ju rahvatantsuga kunagi mingit pistmist olnud muud, kui olen lihtsalt neid etendusi vaatamas käinud.

Läks suts aega mööda, kui helistati Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutusest ja küsiti, kas ma oleksin nõus osalema noorte tantsupeol. Olin hämmastusest tumm. Tantsupeo juht Margus Toomla selgitas, et kuna peo nimi on “Mina jään”, siis sümboolselt oleks seal noored Koit ja Hämarik, kellele Vanaisa annab üle kullakera ehk päikese. Eks see tähista siis põlvkondade vahetust.

Kuna naiste tantsupeo mulje oli mu hinges nii võimas, mõtlesin, et sellised pakkumised tuleb kõik vastu võtta, sest aeg kaob näpu vahelt kiirelt.

Maian Kärmas kirjutas Vanaisale viis lugu – avalugu ja neli on pööripäevalugu. Need pööripäevalood on ühe viisiga, aga erineva tekstiga. Neid ma laulan koos Koidu ja Hämarikuga. Avaloos ma soleerin.

Kuna meil oli Kurgjal aprillis tulesüütamise rituaal, siis mina tulengi staadionile kui tulekandja, laulan avaloo ära ja sellest see pidu lahti läheb.

Laulude sõnad sain kätte küllaltki vara – osa juba sügisel – ja õppisin aegsasti pähe. Võtsin end kokku, sest teades ennast – pigem varakult trenni tegema hakata, siis jäävad sõnad paremini pähe. Kordan neid tekste praegu iga päev, sest küllap seal kohapeal tuleb ka närv sisse. Ehkki laulud on igaks juhuks salvestatud, tuleb muusika otse – seal mängib taustaks suurepärane ansambel – ja mul ei sobi ometigi minna peole suud maigutama!

Praegu julgen öelda, et mul on nende laulude sõnad peas. Laupäeval õmmeldakse mulle kostüüm – ilmselt midagi rahvuslikku – ja 27. juunist hakkavad juba staadionil proovid. Seda proovimahvi saan, jumal tänatud, üsnagi mitmel päeval.

Mulle teeb see ainult rõõmu. Mida rohkem proovi saab teha, seda rahulikumaks mu meel muutub.

Kuna tulemas on selline suur pidu, meenuvad mulle ka mu oma laulupeokogemused, lapsepõlve kaunid mälestused. Kui käisin poistekoori koosseisus esimest korda 1960. aastal Tallinnas üldlaulupeol. See oli võimas, uskumatu tunne! Kõik oli esimest korda – esimene praamisõit, esimene rongi- ja trammisõit. Esimest korda olin uue uhke laulukaare all.

Sestsaadik olen käinud kõikidel üldlaulupidudel Tallinna lauluväljakul. Tantsupidudel siiski vähem.

Juba enne seda olin käinud Saaremaal rajooni laulupidudel lossihoovis – kuulamas ja vaatamas.

See laulupidude tunne oli võimas! Pealegi – ma olen sündinud 12. juunil 1949, mille kohta mu ema ütles, et see oli rajooni laulupäev. Olen sündinud laulupäeval!

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles