KÕNE IFFILE: Suvi ei ole hukas!

Täna räägime Iffiga ilmast – jahedast ja vihmasest suvest. Kas ilm on tõesti hukas?

See, milliseks me ilma peame, kas hukas olevaks või mitte, oleneb sellest, missuguse mätta otsast seda ilma vaadata. Olen siin Muhus kirunud, et pidevalt on jahe, puhuvad külmad loode- ja põhjatuuled. Muidugi on tüütu, kui pead juulikuus – isegi, kui päeval on olnud seda päikest – õhtul paksu jope selga tõmbama. Särgiväel õhtust õuesistumist on tänavu olnud kõige rohkem paar-kolm õhtut.

Kui päevitajate armeele on see suvi olnud kehv, siis loodust vaadatuna täiesti uskumatu! Loodusele nähtavasti selline olukord väga meeldib. Kui siin mõnel aastal on olnud korralik kuumalaine ja kõik ümberringi kuivab, siis sel aastal pole mingit muret. Mina ei ole tükil ajal näinud, et kõik nii meeletult lopsakalt kasvaks: puud, põõsad, rohi. Sireliokste tänavune kasv on olnud üle meetri. Lilled on õitsenud kauem, võõrasemad mu maja ees pottides on õitsenud poolteist kuud. Tavaliselt, kuuma päikese käes, tuleb nad õige pea asendada teiste suvelilledega. Sellist lopsakust aga imestan lausa igal hommikul. Muru on kasvanud nii, et ühelgi aastal pole ma saanud seda niita nii sageli kui tänavu.

Meres käin ma ujumas nii või naa – mulle pole tähtis, et vesi oleks tingimata 23 kraadi soe. Kastan end vette ja tunnen ennast hästi. Seega – mina võtan seda suveilma nii: on nagu on. Üritan igasugust ilma nautida. Isegi siis, kui vihma sadas pool ööd ja sadu lõppes alles kümme minutit tagasi.

Päikesepaiste mulle väga meeldib, aga kõige rohkem vajan seda siis, kui hakkab sügis – oktoober-november – ja päevad jäävad lühikeseks. Kui on kogu aeg pime ja päevalgi ilm hall ja pilvine. Ja kui päike sel kaamose-ajal üle kahe-kolme nädala siis pilve tagant välja tuleb, olen tohutult rõõmus ja saan sealt suure energialaengu.

Mulle on vaja valgust – see on tohutult tähtis. Aga eelistan pigem jahedamat ilma 30-kraadisele soojale. Liivarannas päevitamine – see ei ole minu jaoks.

On neid, ja mitte vähe, kes ütlevad, et vanasti olid suved ikka suve ja talved talve moodi. Mina mäletan ka, kuidas lapsena sai talvel ikka suusatada, lumesõda pidada ja lumest kindlust ehitada. Alati see siiski nii ei olnud. Igasugust ilma on olnud, inimese mälu on lihtsalt lühike.

Usun, et interneti kasutajatel on võimalik tagantjärele vaadata, mis ilmad olid 20, 30, 40 aastat tagasi. Oli ka toona neid suvesid, kus – nagu Jaagup Kreem laulab – juulikuus lumi oli maas. Ning lumeta talvesid on olnud ka kuue- ja seitsmekümnendail.

Viimaste aastate talved on olnud tõesti lumevaesed, aga meenutagem, millised hanged olid neli-viis aastat tagasi! Seega – inimese mälu on ilma koha pealt lühike. Minul ka. Aga piisab mul võtta vaid oma päevik, kuhu ma Muhus olles alati ilma kohta märkmeid teen, ja sealt järele vaadata. Nii saan vaidlejatele vastu vaielda.