KÕNE IFFILE: Eesti spordifänn ei ole tuim!

Täna räägime Iffiga spordist ja sellele kaasaelamisest. Kui suur spordifänn Ivo Linna ise on?

Noorena olin väga suur spordifänn. Minu ja mu sõprade lapsepõlv möödus suuremalt jaolt õues. Meil Põduste kandis korraldasid vanemad lapsed isegi spordivõistlusi – hüppasime kaugust, kõrgust, jooksime. Sport oli orgaaniline osa elust.

Mu lapsepõlve suurimad eeskujud, sangarid, iidolid olid just sportlased. Omal ajal oli ju meilgi Saaremaal suuri sportlasi, näiteks Helgi Kivi – minu hilisem kehalise kasvatuse õpetaja ja kõrgushüppaja Sulev Sigus. Mu kõige suurem lemmik oli aga sprinter Arvi Lopato – see mees jooksis nagu gasell. Käisime iga võistlust Kuressaare staadionil vaatamas. Mulle meeldis väga ka võrkpall. Et lossihoovis toimunud võistlusi näha, ronisime üle lossivallide. Ja mis seal salata – koolis oli mu lemmiktund kehka. Hiljem käis mul aastaid Spordileht, jälgisin olümpiamänge, lugesin olümpiaraamatuid.

Aastatega on mu spordihuvi paraku taandunud sinna lahtrisse, et olen tubli tugitooli­sportlane. Jälgin alati Eesti sportlaste n-ö välisesinemisi – mida paremini neil läheb, seda sirgemaks läheb ka minu selg.

Ise fännina suurel võistlusel kaasa elamas olen käinud vaid paar korda. See aga, kui käisime hiljuti koos Antti Kammistega Poolas, Sopotis võrkpalli EM-il käik oli minu jaoks võimas, lausa hingeülendav kogemus. Sattusime sinna nii, et Saaremaa poisil Toomas Varal, võrkpalli liidu turundusjuhil tuli idee, et äkki meie Anttiga läheksime ja laulaksime seal Eesti ja Soome koondise kohtumisel Eesti hümni. Muidugi jäime nõusse! Ka kohalik korraldusseltskond oli sellega väga nõus.

Kui seal kohapeal 1500-pealise fännide seltskonna ees üles astusime, võeti meid väga hästi vastu. Seal saalis tekkis hoopis teine fluidum. See, et me omadele vaheajal ergutuseks kaks isamaalist laulu laulsime, tuli täiesti spontaanselt. Kogu fännide kamp laulis täiel häälel kaasa – lausa laulupidu!

Pärast tulid kümned inimesed meid tänama. Meil oli tõesti uhke tunne. Üks Eesti fännist soomlane ütles päris solvunud häälega: “Soome on ju Eestist kõvasti rikkam riik, aga näed – meil ei leita nii palju raha, et üks laulja kohale tuua.”

Meil olid selle peale muidugi kõrvad kikkis ja nägu naerul. Olgu tõe huvides siiski märgitud, et põhimõtteliselt esinesime seal söögi ja öömaja eest.

Nii mõnigi ütles, et kui me oleks veel ühe laulu teinud, siis oleks Eesti meeskond võitnud ka. Mina leian, et eestlased mängisid – kogu selle tuuri – väga hästi. Mis siis, et meie mehed ei võitnud – mäng oli põnev, meie mehed andsid endast kõik.

See, kuidas fännid kõigest hingest omadele kaasa elasid, üllatas mind – ma ei olnud midagi sellist varem näinud. Sellest lipuvärvi kombinesoonidega Saaremaa triost ma ei räägigi.

Meie fännid olid Soome omadest lausa mäekõrguselt üle.

Pärastisel peol – seal oli suisa laager püsti löödud, kus inimesed said süüa-juua – paluti meil rahva lõbuks tunnike mängida. Kus siis läks alles laulupeoks! “Eestlane olen ja eestlaseks jään” laulsime vist koguni kolm korda.

See fännide sekka kuulumise kogemus oli sootuks midagi muud, kui arvanud olin – pelgasin ju, et kohapeal ootab meid ees möll, kisa ja kaos. Aga ei midagi sellist! Nüüd saan väga hästi aru, miks inimesed võistlustel omadele kaasa elamas käivad. Selline ühtsustunne annab hingele väga palju.