Pane suitsuandur lakke!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
“Täpselt need kolm sõna tahan ma täna öelda igale inimesele, sest see väike vidin võib tõepoolest päästa elud,” kirjutab Kuressaares elav Evely Aavik oma kogemusest. “Olen ise nüüd omal nahal tundnud, kui tähtis on, et suitsuandur oleks nõuetekohaselt kinnitatud.”
Kindlasti on kõik seda kuulnud ja meie ennetustööga tegelevad inimesed on seda soovitust südamest leierdanud. Kõik me teame, kui vajalik see pisike vidin on, kuid kas kõikides kodudes see väike aparaat ka tegelikult lakke kinnitatud on?
Paljudel on ikka juhtunud, et pliit ajab suitsu sisse ning siis keeratakse see tüütu vidin laes lahti ja võetakse alla, et kõrvadel poleks lärmi tõttu valus, kuni tuba tuuldub. Pärast võib aga suitsuanduri lakke tagasi kinnitamine sootuks ununeda. Ka minul on nii juhtunud, et kui patarei sai tühjaks, siis anduri taas lakke kinnitamine lihtsalt ununes. Õnneks siiski ainult lühikeseks ajaks. Sel päeval, kui pisike vidin tõepoolest vajalikuks osutus, oli see laes ja tegi oma elupäästvat tööd.
Põhjus, miks sellest just täna ja praegu kirjutan, ongi see, et olen ise nüüd omal nahal tundnud, kui tähtis on, et suitsuandur oleks nõuetekohaselt kinnitatud.
Suve lõpus võtsin suvilas tühja patareiga anduri laest ära. Kuna suvekodus ööbimisi on sügisel juba harvem, ei kiirustanud ma andurit ka kohe lakke tagasi panema. Kuni selle päevani, mil mulle punases kotikeses uus andur kingiti. Kruvisin kingituse uhkelt lakke. Mõne päeva pärast tegin suvekodus äsja renoveerimiskuuri läbinud pliidi all taas tuld. Tuli pliidi all praksumas, sättisin end mugavalt raamatut lugema. Kas siis väsimus või mõnus olemine tegi oma töö ja ma uinusin.
Ärkasin selle peale, et väike elupäästja mu laes valjusti karjus. Tuba oli suitsu täis ja toas püsti seista enam ei saanud. Läksin kummargil kööki, otsima, kus põleb. Telefoni ei suutnud kohe leida. Pagesin õue. Õnneks olin majas üksi.
Õue jõudes kontrollisin maja ja ka pööningu üle. Tuld õnneks polnud. Sai siis riidelappi näo ees hoides taas tuppa mindud. Veendusin, et tõesti lihtsalt pliit ajab suitsu sisse.
Köögis oli nii paks suits, et näha polnud midagi, isegi mu punaste kaantega telefoni mitte. Pärast akende avamist läks pilt selgemaks, viisin söed pliidi alt õue ämbrisse ja tuulutasin toad. Pääsesin kerge ehmatusega. Kui aga oleks tõesti tulekahju juhtunud ja minu andur oleks ilma patareideta riiulis lebanud, siis… Ma ei taha edasi mõeldagi.
Enne ma ahju tuld ei tee, kui spetsialist on korstna üle vaadanud, sest ka maja teises küttekoldes ei saanud tuld teha. Olgugi et peaaegu terve suve oli seal tuli all olnud.
Tulekahju juures on kõige ohtlikum just seesama suits ja ving, mis uimastavad inimese enne, kui ta tule praksumise peale üles ärkab.
Mulle meenus sõbranna jutt, kelle suitsuandur hakkas ühel ööl valju kisa tegema, äratades korrusmajas inimesed üles, kui naabertrepikoja kelder põles. Sõbranna suitsuandur andis vingust märku. Suitsu korteris polnud.
Seega panen kõikidele südamele: kinnitage need väikesed vidinad oma kodu lakke ja kindlasti kontrollige, et teile kallitel inimestel oleks samuti suitsuandur korralikult lakke kinnitatud ja töötaks. See tõesti päästab elusid. Kelle eakatel vanematel see puudub, siis ärge oodake jõuludeni, tehke see kingitus kohe.