KÕNE IFFILE: Saarlane olla on uhke tunne!
/nginx/o/2020/03/30/13032684t1h5c61.jpg)
16. detsember 2017, 02:19
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Saarte Hääl
Minu jaoks läks selle preemia saamine hinge, sest see on ju saarlaste värk, omade asi. Kui nüüd ütleksin, et “oh, mis te nüüd mulle” ja “mis nüüd mina” või et “ma pole seda väärt”, siis oleks see eputamine. Olen selle tunnustuse üle tõesti õnnelik ja uhke. Järelikult olen suutnud Saaremaad ja saarlasi sõnas ja teos kiita. Saan seda tõesti iga päev kinnitada: olen uhke, et olen saarlane.
Armastan seda maad ja neid inimesi.
Olen ju pikapeale aru saanud, et kõik see, mis või kes ma olen, ongi tänu sellele, et olen saarlasena sündinud-kasvanud. Sünni- ja kasvukoht määrab ju väga palju.
Minu saarlaseks olemine oli ka sund, mis ajas mind koju tagasi. Küll mitte Saaremaale, aga Muhu saarele. Mina võtan neid kaht siiski kui üht tervikut.
Aga selle saarlasega, kelle nimeline preemia mulle anti, Hendrik Krummi endaga, olen kokku puutunud küll ja küll! Tollal, kui olin noor ja Hendrik Krumm oli lauljana tippvormis, siis sattusime kokku samadel teatri- ja raadioüritustel. Kuna me väga hästi teadsime, et oleme mõlemad saarlased, siis oli kontakt kohe olemas. Mitte et oleksime lausa läbi käinud, aga juttu ajasime ikka. Mis mulle eriti meeldis, oli see, et Krumm, Leisi kandi mees, rääkis eraelus alati saare keelt. Tema kõnes oli väga tugev ö-täht.
Sõitsime tema autoga mitu korda koos mingitele üritustele ja lobisesime igasugu asjadest. Tema rääkis näiteks sellest, kuidas ta Itaalias laulmist õppimas käis. Jutuainet meil jätkus, vaatamata sellele, et mina olin alles noor ja tema pärjatud mees ja suur staar – kui mu mälu mind ei peta, ENSV või koguni Nõukogude Liidu rahvakunstnik.
Kuigi ma ei olnud kuigi suur ooperifänn, olin kursis sellega, mida ta teeb. Ahmisin ju sisse kõike, mis kultuuril pakkuda oli. Estonia esitenorina oli Krumm heas mõttes kuulsus – temast räägiti, teda käidi vaatamas-kuulamas. Olen ka ise mitmeid tema etendusi näinud. Estonias käidi ju sellepärast, et tollane koosseis, sealne laulu- ja näiteseltskond – Kaal, Voites, Maiste, Kuslap – oli nii tugev ja silmapaistev. Meie väikene riigikene suutis välja panna arvestatava hulga väga häid lauljaid. See juba on midagi!