Juubelihõnguline tänava-piknik koos mälumänguga

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
JUUBELIPIKNIK tõi pargiäärde üle 4000 inimese.
Fotod: ARTUR ALPSTÅL,
JUUBELIPIKNIK tõi pargiäärde üle 4000 inimese. Fotod: ARTUR ALPSTÅL, Foto: DSC_1894

Juba viiendat aastat järjest pannakse septembris Kuressaare linna tänavatele üle neljasaja piknikulaua. See erakordne sündmus on vaid korra aastas ning sedakorda tuli piknikukorvidega jalutada hoopis Allee tänavale, sest Lossi tänava remondi tõttu oli just seal juubelihõngulisele üritusele sobiv koht leitud.

“Pargi ääres on veel kõige parem seda tänavapidu pidada,” arvab Tarmo, kes sõidab igal aastal pealinnast Kuressaarde, et olla osake sellest vahvast üritusest.

Ega selle pikniku pidamiseks mingeid kindlaid reegleid olegi. Korraldajate poolt ootavad laudlinadega kaetud pikad lauad ja toolid. Kaasa võib võtta oma piknikukorvi ning mõnusaks teebki asja vahva seltskond ja võimalus olla argimuredest eemal.

Enne kella kuut õhtul hakkab igast küljest kohale voolama inimesi kastide, piknikukorvide ja lauakaunistustega. Kõikidel laudadel paistab uhkeid küpsetisi, mida lahkelt naabritega jagatakse ning ringlemas on ka retseptid.

“Tegelikult võiks täiesti olla ka mõne vahva küpsetise konkurss,” sõnab piknikule täitsa esimest korda jõudnud Maire, lisades, et ega ta täpselt oskagi öelda, kuidas seda korraldada võiks, aga väga huvitav oleks mekkida põnevaid küpsetisi ja teada saada uusi retsepte.

“Appi! Kuidas ma teid leian?” kõlab järsku üsna meeleheitlik hääl. Suurt piknikukorvi käes ja telefoni kõrva ääres hoidev naine saab ilmselt üsna ruttu täpsed juhised, sest laudade vahel aitavad õige koha üles leida tähtedega varustatud suured õhupallid, mis tähestiku järjekorras. Hädahüüu naeratusega asendanud naine hakkab igatahes reipalt tähestiku lõpu poole astuma.

Meeleolu aitavad luua Eena Margi juhendatud rahvatantsijad, kes uhkelt kõikide laudkondade juurest läbi tantsivad, inimesi endaga kaasa haarates. Kõik soovijad saavad võimaluse tantsida või lihtsalt hoogsa muusika rütmis jalaga takti lüüa. Kõlarid on hajutatud nii, et muusikat ja juhendamist kuuleb iga osaleja.

Esmakordselt mälumäng

“Millal see mälumäng algab?” tunnevad inimesed varakult huvi. Mälumängule on eelnevalt registreerunud lausa 15 võistkonda, kellest ainult üks annab loobumisvõidu ehk ei ilmu kohale. Kuid lisaks registreerub piknikul kaks võistkonda. Seega algab mälulahing 16 võistkonna vahel.

Mälumängu viib läbi Olavi Antons, kes annab teada, et algav piknikumälumäng on lühike tutvustus Kadi raadio eetris oktoobris algavale mälumängusaatele, kus on võimalik võita Saare Guugli karikas.

Kuna Kadis seni sellist saadet polnud, otsustati selle vajakajäämise likvideerimine ja Antonsi enda huvi asja vastu ühendada. Kadi raadio mälumängule saavad registreeruda kolmeliikmelised võistkonnad ja mälumäng hakkab toimuma iganäda-laselt turniiri-süsteemis kuni kevadeni välja.

Huvi mälumängu vastu on suur ja vastamispaberid kättesaanud võistkonnad seavad end Nautleja kohviku ümber mugavalt sisse.

“Alustame aastast 1953, kui muhulane Juhan Smuul sai ENSV kirjanike liidu esimeheks,” ütleb Olavi Antons. Järgnev küsimus pärineb Ülo Tuulikult, kellele sellest omakorda rääkis Smuuli järjekorras teine naine Debora Vaarandi. Sel päeval, kui Smuul oli kirjanike liidu esimeheks kinnitatud, tuli ta koju, olles sündmust korralikult tähistanud. Siis saabus talle külla Leningradi kirjanik Daniil Danin, elegantne, hästiriietatud, haritud mees, kes käis pärast sõda vahel Eestis. Juhan magas diivanil rasket und ja Debora tegi ukse lahti. Külaline küsis Juhan Jurjevitši. Debora ütles, et Juhanit ei saa kutsuda, ta magab. Danin küsis, miks ta magab, Debora vastas ausalt, et Juhan on purjus. Danin küsis, mis puhul. Debora vastas, et kirjanike liidu esimeheks kinnitamise puhul. Siis küsis Danin: “Miks eelmine esimees maha võeti?” Mida Debora vastas?

Vastamiseks on aega üks minut. Õige pea hakatakse vastustega žürii poole jooksma. Õige vastus on: joomise pärast! Kui õige vastus ette loetakse, kõlab suur naerupahvak. Selliseid pikki ja harivaid küsimusi esitatakse kümme ja vastamiseks on alati aega minut.

“Juunioride kolmikhüppe tipptulemus püsib juba 34 aastat ja selle soorituse autor kõnnib muide täna siin ringi,” ütleb Antons mikrofoni ja soovitab võistlejatel nime paberile panna. Osa teab, et tegu on poliitik Kalle Laanetiga.Õigeid vastuseid teab võistkondadest mõni ikka. Vaid üks küsimus on selline, millele ei oska vastata keegi. Üllatusena tuleb fakt, et püsiühendust planeeriti saarte ja mandri vahele juba möödunud sajandi seitsmekümnendatel aastatel. Räägitud on sellest aga küllap Väikese väina tammi rajamisest saati ehk üle 120 aasta. Nüüd on kaks kanget Raivot – Hein ja Kütt – selle teema jälle kännu tagant välja lükanud ning sel hiljuti võis Muhus näha lühemat kasvu võõramaalasi, kellel huvi see sild meitele kontsessioonilepinguga valmis ehitada.

Võib-olla, eksole. Paljud pole aga ilmselt kuulnudki, et ka Hruštšovi sula ja Brežnevi stagnatsiooni vahelisel perioodil oli püsiühenduse rajamine tõsiselt päevakorral. Koguni nii tõsimeeli, et teaduste akadeemia egiidi all tehti kõikvõimalikud uuringud ära.

Ja küsimus kõlab nii: “Milline on suurim erinevus tänase Raivode plaani ja 1971. aastal teaduste akadeemia väljapakutu vahel?” Õige vastus on, et 1971. aastal oli plaanis rajada mitu silda – Saaremaale oleks saanud üle Vormsi ja Hiiumaa.

Võidab Eino ja H

Võitjaks tuleb võistkond Eino ja H, kel on õnnestunud õigesti vastata pooltele küsimustele. Teine koht läheb võistkonnale Step by Step ehk eesti keeli Samm-sammult, kelle skoor on vaid punkti võrra väiksem, ning kolmas koht läheb jagamisele nelja võistkonna vahel.

“Meile meeldis väga,” kinnitab teiseks tulnud võistkonna liige Annika Jürviste. Võistkonna Step by Step arvates võiks mälumäng saada lausa tänavapikniku traditsiooniks. Kuigi mõni küsimus oleks nende arvates võinud olla lühemalt sõnastatud, oli kogu mäng kindlasti silmaringi avardav.

Võitjad juubeldavad ning saarlastest ja pealinlastest kokkupandud võistkonna liikmed tõdevad, et võit tuli neile üllatusena. “Poleks uskunudki, et nii läheb,” sõnab

Riin Magus

, kelle hinnangul olid küsimused täitsa keerulised.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles