KÕNE IFFILE: Hirmu tunda pole mõtet

“Kõlab uhkelt, aga praegu võin öelda, et ma ei karda keda kuraditki,” ütleb saarlasest laulja Ivo Linna. “Siiski, kui järele mõelda – olen hakanud vanusega kõrgust kartma.”

Mul ei ole hirmu ämblike või pimeduse ees. Tõsi küll, lapsena ma kartsin pimedust. Räägiti ju tollal igasugu kollidest. Toonase kasvatuse puhul polnud ju haruldane näiteks see, kui lapsele, kes ei tahtnud magama jääda, öeldi, et kollid tulevad ja viivad su ära. Kui siis kuulsid kedagi või midagi pimedas kobistamas, oli selline tunne, et mis nüüd küll toimub!

Ikka juhtus, et ärkasid keset ööd hirmunult mingi heli või halva unenäo tõttu üles. Siis tulid vanemad rahustama, vahel anti midagi magusat juua.

Lapsena lugesin raamatut “Roostevaba mõõk”, mille tegelased läksid surnuaeda ühele hauale öösel julguseproovi tegema. Seal raamatus oli ka joonistus, kus üks tüüp oli endale lina ümber tõmmanud ja mängis haudade vahel vaimu. Kartsin isegi seda joonistust ja mõtlesin, et kuidas nad küll julgevad öösel surnuaeda minna. Tundus ju surnuaed lapse jaoks kummastav koht.

Praegu julgeksin ka öisesse surnuaeda minna küll. Kartusest surnuaedade ja matuste ees sain lahti sõjaväes. Sõjaväeorkestris tuli meil ju kahe aasta jooksul rohkem kui kahesaja viiekümnel matusel mängida. Sain aru, et surm on kurb, aga loomulik ja vältimatu osa elust ning peljata pole seal midagi.

Lapsepõlveaegne hirm pimeduse ees läks iseenesest üle. Sain aru, et tegelikult seal pimedas ju midagi karta ei ole. Käisime teismelistena öösel Kuressaare lossis. Selle kohta käisid ju ka jutud, kuidas seal on vaimud ja kummitab, aga seal oli pigem põnev kui jube taskulambi valgel liikuda. Ikka kostis kusagilt mingit krõbinat – elasid ju seal ka tuvid ning aeg-ajalt tuli katuselt mingi tsemenditükike alla – ning kõik see kajas vastu. Meeldivalt õudne oli see Kuressaare loss öösiti.

Kunagi vaatasin ka õudusfilme. Nautisin klassik Alfred Hitchcocki õudusfilme, mis psühholoogilises plaanis on suured meistriteosed. Praeguse aja õudukad, kus on appi võetud tehnoloogilised nipid ning ekraanil jooksevad ringi mingid limased koletised – need ei paku mulle midagi. Seepärast ma õudukaid enam ei vaata.

Paljud kardavad madusid, isegi kui need pole mürkmaod ega kujuta inimesele mingit ohtu. Lugesin kuskilt, miks enamik inimesi usse kardab. Meil on see hirm aastatuhandete jooksul sisse kodeeritud ning seda võita on keeruline. Kui uss õue peale tuleb ja teda ootamatult näed, ikka ehmatad pisut. Kord oli meil õuel üks paks rästik. Võtsin pika ridva ja tõstsin rästiku sellega üle kiviaia. Madudel on ju samasugune õigus elada nagu inimesel.

Üks kartus on mul siiski tekkinud – seoses sellega, et olen vanemaks saanud. Erinevalt paljudest teistest lastest ei kartnud mina lapsena kõrgust. Kui oli vaja kuskile puu otsa või katusele ronida, ei mõistnud ma, miks nad ei taha minna ning millest nad räägivad, kui ütlevad, et neil hakkab paha või on lihtsalt imelik tunne.

Kuna mina ronisin ikka kõige kõrgemate okste peale, on mul hea meel, et mu ema seda ei näinud, sest ta oleks selle vaatepildi peale hulluks läinud. Kõrgusekartus tekkis pärast neljakümmet eluaastat ja mida aeg edasi, seda suurem. Keha ju vananeb, muutub nõrgemaks. Selles vanuses on enese alalhoiu instinkt suurem kui noorena. Mina ei taha enam ronida ja püüan seda vältida. Kuna ma ei tunne ennast kõrgel enam üldse hästi, on mul päris raske minna näiteks mööda redelit katusele mingit tööd tegema. Vanasti puhastasin Muhus ise ka korstnaid, aga praegu ma seda teha ei tahaks.

Kui on tarvis mööda treppe kuhugi, näiteks mõnda torni ronida, ma kõrgusekartust ei tunneta – seal on turvaline. Esimesel võimalusel kavatsen kindlasti ära käia ka Sõrve tuletorni otsas.