SUUR MAA, SUURED ASJAD: Hindamatu usaldusväärsus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti finantsinspektsiooni juht Kilvar Kessler ütles sel nädalal Äripäevas lause, mille üles kirjutasin: “Hea kommunikatsioon ja ausus on alati võtmed erinevate situatsioonide käsitlemisel.” Kuldne läbipaistvuse põhimõte, mida tuleks meeles pidada igal institutsioonil, organisatsioonil või ka eraisikul, kui muret teeb hääbuv usaldusväärsus.
Ühest küljest on usaldusväärsus abstraktne, sel pole kindlaksmääratud hinda, teisalt võib rikutud usaldusväärsus või usaldusväärsuse kuritarvitamine maksta miljoneid. Kuuleme sageli väljendit, et keegi “müüb usaldust”. Seletada võiks seda ju mitut moodi, aga üks üsna lihtne järeldus on, et usalduseta pole institutsiooni, organisatsiooni või ka eraisiku tegevusel erilist mõtet. Usalduse võitmine nõuab üldjuhul pikka aega, tööd ja vaeva. Usalduse kaotamine seevastu käib sageli üpris kiiresti.
Eestis seatakse eri valdkondades sageli eeskujuks Põhjamaid, mille puhul on sageli kasutusel olnud sõna “igav”. Elu heaoluriigis, mis järgib demokraatlikke norme, õigusriigi põhimõtteid, üldtunnustatud kodanikuvabadusi ja nii edasi, ongi tublisti tüünem kui autoritaarses diktatuuris, arengumaal või üleminekuühiskonnas. Me oleme isegi igatsenud seda igavust, sest 20. sajandi pakutud põnevus sisaldas rohkesti niisugust, mida me enam kunagi kogeda ei tahaks. “Tahaks pisutki elada, nagu normaalne inimene,” ütleks mõnigi, kes seda aastasadat mäletab. Ükskõik, kas meenuvad sõjakoledused, vaesus, repressioonid, defitsiit, tsensuur.
Mõnikord räägitakse ka, et keegi on heast elust lolliks läinud. Asi on selles, et ükskõik kui rahulik ja rõõmus inimese elu ei ole, säilivad inimese juures ometi kõik inimlikud omadused, muu hulgas ka negatiivsed, nagu näiteks ülemäärane ahnus ja sõge võimuiha. Midagi niisugust on juhtunud meie panganduses, kus olemegi turu tipptegijaid arvestades suuresti osa Põhjamaadest. Ja see on nüüd kõike muud kui igav.
Taanlaste Danske Bank saadeti Eestist rahapesuskandaali tõttu minema. Soome finantsinspektsioon andis politseile materjalid Nordea tehingute uurimiseks. Rootsi rahvusringhäälingu SVT ajakirjanikud tõid päevavalgele, et Danske ja Swedbanki kontode vahel liikus aastatel 2007–2015 mitu kahtlast miljardit. Me ei tea veel, milleni see kõik viib, aga kui pangad tahavad edaspidigi müüa usaldusväärsust, tuleb igaühel oma Augeiase tallid puhtaks rookida. Ükskõik kui palju sõnnikut neist välja tuleb. See on tee usaldusväärsuse taastamisel, mis, nagu kolumni alguses mainisin, pole sile ega pärituules purjetamine. Aga see on ainus tee.
Usaldusväärsus on keskne mõiste ka valimistel. Tuleval nädalal otsustame, keda poliitikuist saadame end järgmiseks neljaks aastaks Toompeale esindama. Ausus võiks olla oluline kriteerium. Need, kes pakuvad välja lubadusi, mida niikuinii täita ei suudeta, ei ole tegelikult ausad.
Kellegi ainuvõimu meil ei tule. Mulle meeldiks, kui leiduks rohkem poliitikuid, kes vastandumise asemel räägiksid sellest, kellega nad ja mille nimel koostööd tegema hakkavad. Üldine suund peaks olema siiski riigi usaldusväärsuse kasvatamise suunas, mitte kõigi ja kõige diskrediteerimine, mis seda puudutab. Vastasel juhul leiame end kergesti olukorrast, kus meil pole pidepunkte ja me ei saa paremasse seisu oma pangandust, haridust ega meditsiini.
Neeme Korv, ajakirjanik