Juhtkiri: Venemaa interneti eripära

Päeva karikatuur 3.05.2019. Foto: Urmas Nemvalts

Venemaa juhid on üritanud viimastel aastatel riiki üha enam isoleerida. Nüüd on jõutud isoleerimisplaaniga ka virtuaalruumi. Nimelt kiitis Venemaa president Vladimir Putin üleeile heaks plaani luua sõltumatu Vene andmevõrk.

Venemaa kava seada sisse nn autonoomne internet on seaduse loojate väitel suunatud peamiselt Ameerika Ühendriikidest tuleneva küberohu vastu – seadusandjate sõnul on USA-l võimalik vajaduse korral Venemaa muust maailmast ära lõigata. Kui see peaks juhtuma, tagab riigisisestele serveritele tuginev internet venelastele jätkuva infoühenduse. Iseasi muidugi, milline näeks siis välja see ainult venemaine andmeruum…

Nagu kirjutab kolumnist Karmo Tüür Postimehe arvamusportaalis, on Venemaa tajunud lääne suhtes läbi aegade mahajäämust – eelkõige tehnoloogilises plaanis. Tüür lisab, et see tunnetus toob endaga aga kaks asja: vajaduse seda mahajäämust kompenseerida ja moonutatud ohutunde.

Kui esimene neist võiks mõjuda isegi viljastavalt – kannustada ja innustada Venemaa ettevõtjaid, riiki ja inimesi senisest tugevamale innovatsioonile –, siis teine on selgelt negatiivne. Liiati veel mõnevõrra moonutatud, sest pole vist eriline saladus, et vaid osa ohte, mille vastu Venemaa võitleb, eksisteerivad ka päriselt.

Selge on ka see, et kujuteldava ohuga võitlemist saab mugavalt kasutada erinevatel eesmärkidel. Autonoomse interneti idee kriitikute sõnul võimaldab uus seadus Venemaa luureteenistustel tõhusamalt jälgida võrgusuhtlust, ehk lihtsamalt öeldes, annab vabamad käed jälitada oma inimesi. Seadusega saavad riigiametid ka võimaluse filtreerida ja kontrollida kasutajatele kättesaadavat infot.

Loomulikult leidub ka Venemaal inimesi, kellele see kõik ei sobi ning kes on tulnud tänavatele seaduse vastu protestima. Märtsis toimusid ulatuslikud meeleavaldused, seal osalejad väljendasid hirmu, et praeguste arengute jätkudes jõuab meie idanaaber lõpuks sama kaugele kui Hiina. Seal toimib teadupoolest nn Suur Hiina Tulemüür, mille abil suudetakse tõkestada nii riigist väljuvat kui ka riiki sisenevat veebiliiklust.

Endasse kapseldumine võib tunduda turvalisena, kuid see üksnes süvendab probleeme.

Omaette küsimus muidugi kõlab: kui realistlik on täiesti omaette interneti loomine? Paljude ekspertide sõnul kuulub projekt pigem ulmevaldkonda. Selle tehnilised üksikasjad on siiani lahtised. Olgu ka öeldud, et isegi maailma isoleerituim riik Põhja-Korea pole sellega päriselt toime tulnud, ning kuigi äärmiselt kontrollitud, on sellelgi maal vähestel väljavalitutel ligipääs internetile olemas.

Venemaa internetipoliitika on mõnele osapoolele aga kindlasti äriliselt kasulik. Kuigi ei saa pidada mõttekaks vedada sadu tuhandeid kilomeetreid fiiberoptilist kaablit üha hõredama rahvastikuga kaugetesse piirkondadesse, pakub see nii mõnelegi ettevõttele kindlasti huvi.

Endasse kapseldumine võib tunduda turvalisena, kuid see üksnes süvendab probleeme. Kui vaadata Venemaa ajalugu, siis ajad, mil võimud on tagant kihutanud eneseisolatsiooni ja vastasseisu läänega, on viinud tugeva mahajäämuseni arengus ning lõpuks ka poliitiliste ja majanduslike katastroofideni, millest pole jäänud puutumata ka Venemaa naabrid.