/nginx/o/2018/02/21/12106817t1ha415.jpg)
“Ilmaliku riigi asju ajades ehk ühiskonna suuri protsesse mõjutada püüdes kehtivad teistsugused reeglid kui tänaseks kahetsusväärselt jäigaks tardunud kirikuriigis,” kirjutab muusika- ja majandusharidusega saarlane Erki Aavik.
Riigipea ja kirikupea laupkokkupõrge (1)
Saarlastele tuntud Veiko Vihuri väidab väljaandes Objektiiv, et Kersti Kaljulaid on oma käitumisega presidendiametit tõsiselt kahjustanud ja peaks seetõttu tagasi astuma. Vähe sellest, kirikumees arvab, et Kaljulaid õõnestab õigusriiki ja lõhestab ühiskonda. See on muidugi paha lugu, kui mõni kodanik tunneb, et Eesti riigi pea riigi ja rahva teenimisel oma tööandjale hoopis kahju teeb. Võib-olla on asi selles, et Vihuri on harjunud Jumalariigi igavikulisuse ja kehtivate arusaamade muutmatusega ning ilmaliku riigi moodne dünaamika on talle vastukarva. Olgu, kuidas on, peamine on loota, et pai pastor väljendab seejuures oma isiklikku arvamust ja mitte kellegi teise oma. Või ehk on taevased väed lasknud tema kaudu oma manitsustel kõlada?
Teisalt on Eesti evangeelne kirik astunud maiste asjade ajamisele tubli sammu lähemale – peapiiskop Urmas Viilma andis enne valimisi teada, milline Eesti erakond on kristlikum ja veel kristlikum. Kõige kristlikum pidavat Keskerakond olema ja sotsid kah kohe seal lähedal.
“Alguses oli sõna”
Kuna vihast ja selle väljendamisest on palju juttu olnud, siis püüdsin üle plangu ehk fassaadi taha vaadata: mis neid inimesi selle asja juures tegelikult ärritab? Ei saa ju tänapäeval tõsiselt võtta dressipluusi peale vihastamist! Seda enam, et riidetükk oli valitud selge sõnumi esitamiseks: sõna on vaba!
“Alguses oli sõna... “on ju prohvet Johannese peateose algus.
Mulle see Kaljulaidi sõna kuulutamine meeldis. Näiteks Lobjakas ja Kiisler mulle ei meeldi, aga nende kõrvale puksimine oli jäle tegu ja nad hakkasid mulle juba natuke meeldima.
Sama lugu on, muide, Kaljulaidiga. Õigemini tema presidendiks nimetamisega. Põhiseadus (§ 79) näeb ette valimised, aga tema nimetati ametisse. Aga selle sotside (või Eiki Nestori) susserdamise pärast ei hakka ma ju inimest vihkama või – mis veelgi hullem – koguni põlgama. Nii mõnigi KK ettevõtmine tundub mulle populismina ja mõni teine jälle Lennart Meri matkimisena, aga teisalt usun, et KK töötas Narvas siiski heas usus lõimumise nimel.
Kas väidetava vägivalla ja võimaliku küsitava käitumise kaal on pihitoolis võrreldavad?
Mõistan, et joosta armastav inimene otsib võimalusi värskes õhus jalgu sirutada nii, et tema amet seda kõige lihtsamat sporti-harrastust ei segaks ega temalt koguni ära ei võtaks, ja siis tulebki leppida suures saginas jooksmisega ja üldisemalt liikumise propaganda tegemisega. Meri oli riigijuhina igavene vigurvänt ning tema tembud ajasid Eesti asja palju paremini kui mõne teise mehe ettevaatlik tagumises reas passimine ning tarvitseb asendada sõna “matkima” sõnadega “eeskuju järgima”, kui olen oma suhtumisele hoopis teise tooni andnud. Nii et isegi kui tema ametisse asumine oli mage, ei ole ma KK vastu, ja hoopiski ei ole ma tema kui inimese, tema kui isiku ja isiksuse vastu, ja kui keegi on seda lihtsalt viha pärast, siis asun ka KK kui presidendi poolele. Ma loodan, et tal läheb hästi, ja mitte ainult riiklikult, vaid ka isiklikult. Mulle meeldib KK julgus arvamust omada ja seda väljendada. Ka siis, kui ma ise teist meelt olen. Ja kõige selle tõttu muhelesin, mitte ei vihastanud kasina poliitilise kogemusega noore riiginaise faux pas’de puhul, mitte kahjurõõmsalt, vaid lustiga.
Süütuse presumptsioon on meie ühiskonnas ammu pelgalt sõnakõlks. Kahjuks. Iseseisev inimene ei ela kaasa algajaid poliitikuid erutavatele probleemikestele, kuid võib möönda, et KK käitumine ministrite ametisse vandumise ajal oli küsimusi tekitav. No aga küsige siis! Ja kui eksis – osundage!
Süütuse eeldamise tegelikuks toimimiseks oleks päris mõjus, kui ajakirjanduses käiks vaid võistlev ja erapooletu (!) menetlus ning mitte parastav süüdimõistmine.
Kaldumine viharajale
Kuid tagasi Vihuri esitatud süüdistuste ja nõudmise juurde. Meedialt on vast asjatu oodata kristluse ühe tähtsama õpetuse ehk andestamise rakendamist, kuid kuidas on kirikuisaga? Kas väidetava vägivalla ja võimaliku küsitava käitumise kaal on pihitoolis võrreldavad? Kui KK palus teatritegijale (Ojasoo) sama teo puhul andestust ja nüüd just kui solvas oma seljakeeramisega ministrihakatist, siis on siin peidus küsimus, kas erinev suhtumine (kui selline oli) võis olla tingitud teo tunnistamise ja kahetsuse ning väidetava teo tagasiajamise haleda viisi vahel? Noh, küllap see kõik veel välja uuritakse. Jääb ikkagi küsimus, kes on kogemustega kirikumehe nii kurjaks ajanud?
Maanteel aset leidvate laupkokkupõrgete sagedaseks põhjuseks on vastassuunavööndisse kaldumine. Meie juhtumis näib olevat samamoodi. Ilmaliku riigi asju ajades ehk ühiskonna suuri protsesse mõjutada püüdes kehtivad teistsugused reeglid kui tänaseks kahetsusväärselt jäigaks tardunud kirikuriigis. Vihuri kaldus korraks – loodetavasti kogemata – viharajale. Andkem temalegi andeks!