Talvele tagasi vaadates
AEG ON MÖÖDUNUD talve teehooldusele tagasi vaadata. Kokkuvõttes võib öelda, et oli nii head kui halba.
Plusspoolele tuleb kindlasti kanda talve hakul kehtima hakanud uus Viljandi teehooldusleping, milles nii mõnigi asi on varasemast paremini lahti seletatud. Hea oli see, et tõusudele pöörati rohkem tähelepanu. Tõrvatilgaks võib pidada, et tähelepanu ei jagunud kõikjale. Nii näiteks valmistas aeg-ajalt ühissõidukitele raskusi Aasa tänava tõus Tartu tänavale. Seal pidi peaaegu seisma jääma, et näha paremalt tulevaid liiklejaid.
Varasemat reageerimisaega uus leping kahjuks ei toonud. Selleks ajaks, kui sahk tööle hakkab, on nii teel kui bussipeatuste taskutes lumi juba kinni sõidetud. Hiljem muutuvad need kohad kuumaastikuks ning bussi seisma jäädes ei tea, kuhu see vajub.
Hilise ärkamise ühe põhjusena tuuakse välja, et seadus enamaks ei kohusta. Kuid seaduses ettenähtust paremini võib ju alati teha.
PLUSSINA VÕIB kindlasti märkida suurema tähelepanu pööramist neile Paalalinna teedele, kus liiguvad ühissõidukid. Miinuseks oli aga Vaksali tänava osa, mis algab Pärnu maantee ristist ja lõpeb raudteejaamas. See oli talve lõpuks tee ääres oleva lume tõttu nii kitsas, et bussist mahtus vaevu mööda sõiduauto, teisest bussist rääkimata. Kui nägid, et üks buss jaamast tuleb, pidid teisega Vabriku tänava otsas selle ära ootama, enne kui said edasi sõita.
Tänavad on selles kohas küll piisavalt laiad, aga neid peaks äärekivist äärekivini lahti lükkama. Juba sügisel tuleks helkurpostid püsti panna, et sahajuhil oleks parem orienteeruda. Pargi tänaval nii tehti.
Mureks osutusid teatud väljasõidud, mida ei suudetud vajalikul määral lahti hoida, kuigi oli teada, et uued ja pikemad bussid vajavad pööramiseks rohkem ruumi.
Mul on hea meel, et sel aastal saab likvideeritud linna üks hullemaid kuumaastikke – Pärnu maantee viimane lõik. Samas tekib sellega seoses hirm teehoolduse poolelt. Nimelt plaanitakse uued sõidurajad teha liikluse rahustamise tähe all kitsamad kui seni. Tekib küsimus, kuhu lükatakse lumi Pärnu maantee surnuaia kohal. Seal kulgeb sõidurada sama hästi kui vastu kalmistu müüri. Tõenäoliselt vajab sealne lume äravedu edaspidi tunduvalt kiiremat reageerimist kui tänavu, mil seda tehti mõni päev enne suurt sula.
LISAKS UUTE TEEDE ehitamisele remonditakse vanu. Minu ettepanek oleks, et teeme pigem vähem, aga paremini.
Ilmekas näide kas kiirustamisest, raha kokkuhoiust või kehvast järelevalvest on Uue tänava osa enne tõusu lõppu, mis on juba käest ära.
Lisaks pindamisele ja aukude killustikuga täitmisele peaks rohkem mõtlema tasandusfreesimisele, et teed tasaseks saada. Pärast freesimist on kaks võimalust: kas katta tee uue õhukese ehk kuluva asfaldikihiga või väiksema intensiivsusega teedel teha kahe- või kolmekordne pindamine. Ainult pindamisega tee seisukorda ei paranda.
Tähelepanu tuleb pöörata ka uutele lõikudele, enne kui need halvaks muutuvad. Nõndanimetatud Korneri ringil on juba märgata esimesi kulumise märke: talvega on tekkinud aukude alged. Panen ette, et hiljemalt järgmisel aastal tuleks seal kiht maha freesida ja uus kulumiskiht peale panna.
JUBA SÜGISEL oli väljas Eesti Keskkonnateenuste töökuulutus Viljandi teemeistri leidmiseks. Korra oli isegi minul mõte sellele ametikohale kandideerida, kuid kõikidele esitatud nõuetele ma ei vastanud ja nii otsustasingi, et las proovivad teised.
Natuke aega hiljem oli kuulutus uuesti üleval ja mõte kandideerimisest kerkis taas. Põhjus, miks ma seda ikkagi ei teinud, oli, et ma tean küll, milline peab olema korralikult hooldatud tee – liiklen ju iga päev hommikust õhtuni –, kuid olemasolev raha lubaks suure tõenäosusega täita üksnes miinimumnõudeid. Mina kui igapäevane liikleja sellega ei rahulduks. Õnneks on nüüdseks vajalik inimene leitud. Vähemalt kuulutust ei ole.
MÕNI SÕNA KA maakonnateedest.
Kevade hakul ilmus Sakalas lugu Viljandi–Suure-Jaani maanteest, mille perv on ära vajunud. Selles loos nenditi, et kui muldkeha üles sulab, siis varasem olukord taastub. Tuleb aga tõdeda, et see pole ka keset kevadet päris endine.
Üheks arvatavaks põhjuseks võib pidada erinevat külmumissügavust. Kui Viljandist Vaalamäe bussipeatuseni oli tee korralikult hooldatud, siis Vaalamäe ja Suure-Jaani vahe oli selline, nagu oleks sattunud teise riiki. Tee oli tunduvalt halvemini ja kitsamalt lahti lükatud. Ääred, mis olid lume all, ei külmunud nii sügavalt ja kahe raske auto kohtumisel teed andes ehk sõidetigi tee perv maha. See on muidugi üksnes oletus, aga reegel on, et lumikatte paksus mõjutab maa külmumissügavust.
Maakonda vaadates on hea meel tõdeda, et ka sel aastal väheneb tolmavate kruusateede hulk. Paraku suureneb selle võrra talvel libedate teede hulk, sest nagu näitas möödunud talv, kasutatakse nõndanimetatud vaese mehe asfalttee hooldamiseks vaid lahtilükkamist ja tulenevalt seadusest sedagi viimases järjekorras. Selleks ajaks on aga tee pöördumatult libe.
Loodame parimat.