Hobikanakasvatajad saavad raamatutarkust juurde
9. mai 2019, 00:05
Hiljuti ilmunud tõlkeraamatust „Kõik kanadest” leiab nii algaja kanakasvataja kui ka juba aastaid neid ilusaid ja kasulikke sulelisi koduaias pidanud pere oma harrastuse jaoks kasulikke näpunäiteid.
Autor Hervé Husson elab Prantsusmaal ning peab ja aretab kanu alates 2007. aastast, tema blogi „Chez Lothaire & Ysengrin” on külastanud juba üle miljoni huvilise.
Tõlkeraamatu konsultant Eesti Maaülikooli emeriitprofessor Harald Tikk, kes on jaganud teadmisi linnukasvatusest nii tudengitele kui ka teistele selle valdkonna vastu huvi tundjatele juba üle 50 aasta, hindab raamatu vajalikuks abiliseks eelkõige neile hobikasvatajatele, kel mingid teadmised eelnevalt juba olemas. Mõningast juhendamist saab tema sõnul ka kohalikest omavalitsustest, kuid vajalikud katusorganisatsioonid, kes annaksid nõu ja aitaksid raha leida, kahjuks puuduvad. Linnukasvatus on emeriitprofessori hinnangul meie kliimas küllaltki kulukas tegevus, sest ületalve pidamiseks on vaja kapitaalseid ehitisi.
Õnneks on meil kanakasvatus hoogu kogumas suvekodu omanike seas, kus võetakse kanad kevadel, lastakse neil siis terve suve muneda ja sügisel tehakse supiks. Suured tootjad pakuvad selleks nii-öelda äramunenud kanu, kelle asemele uued linnud võetakse ja kogu partii välja vahetatakse. Nii saab kanu odava hinnaga ning kodus neid pisut turgutades ja korralikult söötes annavad need toodangut veel mitu kuud või isegi aastat.
„Tänapäeval on kanad ju suurtes kasvatustes geneetiliselt munemismasinateks muudetud ja korralikul hooldamisel annavad toodangut pikka aega,” tõdeb Tikk.
Kanatõuge on tema sõnul 800 ringis – neid on eri värvi, tutiga ja siidise sulestiku või karvaste jalgadega, suuri ja väikeseid ning nad munevad eri värvi mune, mis lihavõtete ajal väga nõutud. Omavahel ristates saab aina uusi tõuge tekitada ja sellega ka paljud hobikasvatajad pere rõõmuks tegelevad. Nõnda pakuvad need usinad linnud lisaks maitsvatele munadele, millest saab nii soolaseid kui ka magusaid toite, palju silmarõõmu suurtele ja väikestele.
Toimetajana töötaval Tiina Tammetil on tema Nõmme kodus kanad olnud viimased neli aastat, praegugi siblib tal aias ringi 12 kana ja kukk. „Pidamine on peamiselt selleks, et oma mune söögiks saada, aga võib öelda, et ka tore hobi,” lausub ta ja lisab, et hobikanakasvatus on muutunud aastatega populaarsemaks ja seoses sellega ka lisandunud tuttavaid, kes kanu peavad.
„Kes selleks, et mune saada, kes ilu pärast, kes liha pärast. Mõni on kirglik tõugude koguja ja mõni peab linde, et lapsed eluvõõraks ei jääks. Lausa soovitada igaühel kanu võtta ma siiski ei julge, sest loom pole mänguasi, aga mingi raketiteadus see kanapidamine ka ei ole.”
Mõni on kirglik tõugude koguja ja mõni peab linde, et lapsed eluvõõraks ei jääks.
Raamatuid kanade kasvatamise kohta on Tammeti sõnul eesti keeles ilmunud, aga siiani mitte piisavalt ja raamatupoest neid kohe võtta ei ole. Naisele on seni abiks olnud antikvariaadist ostetud 1943. aasta raamat „Kanakasvatus” ja maaülikooli väljaanded linnukasvatusest ja lindude tervishoiust. Peale selle on ta hankinud teavet internetist.
„Kui mingi teema huvitab, siis püüad ju ikka võimalikult palju end harida, eriti veel, kui tegemist on elusolenditega, kelle heaolu eest vastutad. Ei saa mainimata jätta, et sotsiaalmeediaski on mitu kodulinnupidajate gruppi, kus liikmeid kokku üle mitme tuhande. Aga laual olev raamat on siiski kindlam toetuspunkt,” räägib Tammet.
Olles tutvunud uue raamatuga „Kõik kanadest”, ütleb ta, see on kindlasti abiks igale algajale kanakasvatajale. Seda enam, et raamatu tõlget on asjalikult konsulteerinud selline ala asjatundja nagu emeriitprofessor Harald Tikk. Küsimusi tekib ju kanapidajal rohkesti, eriti kui kogemusi veel napib. On hea, kui leiab neile kiiresti vastused. Raamat annab põhiasjadest, nagu hooldamine, käitumine ja haigused, hea ülevaate, lisaks tutvustab eri kanatõuge. Kes tahab põhjalikumalt süveneda, saab alati ise edasi uurida.
„Meil on viimastel aastatel suurenenud huvi mitmesuguseid tõuge ja ristandeid kasvatada. Nad on põnevad välimuselt ja erineva munavärvi poolest. Usun, et ka edasijõudnud linnuhuviline leiab siit huvitavat, kasvõi mõne teema kordamise mõttes. Silmailuks on rohkesti pilte ja kes teab, milliseid uusi kauneid tõuge lugeja hing raamatut sirvides ihaldama hakkab,” märgib Tammet.