Kolumn: küünikute pidu planeedil A

Martin Pent. Foto: Erakogu

Just parajasti siis, kui õhtud on nii meelitavalt valgeks läinud ning südameid hellitab peatselt saabuva kevadsoojuse lootus, ilmub ühtäkki mingisugune ÜRO ja kuulutab, kuidas planeet on vaat et hukkumise veerel. Aga metsvint ju ometi lõõritab oma tuttavat viisi ning puudel puhkevad pungad, mida päev edasi, seda lopsakamalt. Mis toimub?

Kõigi lõputute argimurede taustal lõõmavat veel üks hoopis hiiglaslik probleem, lausa probleemide probleem, kus mäng pidavat käima ei rohkema ega vähema kui elu ja surma peale. Nagu tegemist veel vähe poleks, tuleb välja, et sisuliselt peavad kõik rohkem kui seitse ja pool miljardit end inimeseks nimetavat elulooma hakkama maailma päästma, muu hulgas vististi ka oma kõige kallima essentsi, inimloomuse muutmise hinnaga.

Just sellele rõhusid pealkirjad, mis nädala keskel ilmunud suure uudise sisse juhatasid. Sõna-sõnalt “keskkonnakriis nõuab inimkonnalt olemuslikke muutusi”. Peaaegu kõik tuleks ümber teha. Üldkehtivaid majandusmudeleid tuleks muuta, tarbimist tuleks piirata, põllumajandust ja metsandust tuleks paremini korraldada ja nii edasi.