Jüri Varik: vaesus Eestis süveneb

Jüri Varik Foto: Sille Annuk / Tartu Postimees

Maaelu eestvedaja heidab omavalitsusjuhtidele ja poliitikutele ette ükskõiksust vaesuses elavate inimeste vastu ning oskamatust rahva elukvaliteeti parandada. Ometi saaks tema hinnangul riigi toetuste abil ettevõtlust tublisti turgutada ja töötust vähendada.

Viimastel aastatel on enamik eestimaalasi kuulnud või ajalehest lugenud võimuliidu liikmete ja teiste poliitikute ilusaid sõnu Eesti majanduse edusammudest ja jõudmisest viie rikkama riigi hulka.

Siiski saab juba mõne julgema ajakirjaniku kirjaloo kaudu teada ka üha süvenevast vaesusest. Statistikaameti andmetel elab Eestis suhtelises vaesuses ligi 300 000 inimest ja absoluutsest vaesuses üle 40 000 inimese. Maapiirkondade olukorda päris hästi tundva inimesena arvan, et tegelikud arvud on veelgi suuremad.

Minul kui Kagu-Eesti maaeluga väga tihedalt seotud inimesel on masendav kuulata omavalitsusjuhtide kiidulaule ja mõne eduka firma tutvustamist valda või linna külastavale presidendile või valitsuse ja meedia esindajatele. Neid, kes julgevad eelnimetatutele tõtt rääkida, võib ühe käe sõrmedel üles lugeda. Ka ei taha paljud vaesed inimesed rääkida oma raskustest.

Seega on päris loogiline, et kuulates rahvaesindajate heietusi vaesuse vähendamise ja ettevõtluse edendamise teemal, tuleb ahastus peale. Unustatakse, et just tööstus ja tootmine on elatustaseme kasvu vedurid. Tähendab ju tööstus oskustel ja teadmistel põhinevat majandustegevust.

Eesti taasiseseisvumise järel toimunud erastamine ja tootmiste müümine välismaalastele on kaasa toonud tööhõive vähenemise ja oskuste kadumise. Meil ei ole enam kahjuks isegi mitte nii palju oskusi, et teenida piisavalt raha enda (loe: riigi) ülalpidamiseks. Suur osa sellest vähesestki lisandväärtusest, mis meil toodetakse, rändab paraku välismaalastest omanike taskusse.

Iseseisvusaastatega on juhtunud palju kahetsusväärset. Omandi-, maa- ja põllumajandusreformiga tekitati väga palju uut ebaõiglust ning Eesti on täis sallimatust, vaenu ja sisepingeid. Eelmiste põlvkondade loodud vara ja loodusressursid ning looduskaunid paikkonnad on põhiliselt maha müüdud. Üle 300 000 hektari haritavat maad on umbrohtunud ja võsastunud, niisutus- ja kuivendussüsteemid hooldamata. Rahva tervis on aasta-aastalt halvenenud, usk, lootus, kindlusetunne ja elamisjulgus madal.

Regionaalpoliitika puudumise tõttu on valdav osa Eestist ääremaastunud, üle tuhande küla on tühjaks jäänud. Pangad toimivad liigkasuvõtmisele orienteeritud sundmehhanismina. Väiketootmise eeldused on välisfirmadele kuuluvate suurettevõtete tõttu halvatud.

Eestist on saanud elamiseks üks euroliidu kallimaid riike.

Muidugi ei saa väita, et Eestis kõik halvasti oleks. Meil on edusamme, mis on siirast rõõmu valmistanud, aga samas meid ka mõtlematult tegutsema pannud. Ei ole osatud hinnata võimalikke ohte ja riske, aga mis veelgi kurvem: ei ole analüüsitud meie riigi õnnestumisi ja ebaõnnestumisi.

Elamisväärse elukeskkonna rajamine ja hoidmine pole lihtne. Ühiskonna igal tasandil tuleb teadvustada, mis on see, mida nimetatakse elukvaliteediks. Seejärel tuleb kaardistada, milline on elanikkonna elukvaliteet eri piirkondades ja valdkondades ning avastada vaesuse ja töötuse põhjused ning seosed. Siis saaks luua abinõude süsteemi arengutõkete lammutamiseks ning elamisväärse elu eelduste loomiseks nii maal kui linnas.

Räägime küll tööjõu koolitamise vajalikkusest, aga julgen väita, et riigikogus pole inimest, kes saaks öelda, milliste tootmisvaldkondade arendamine peaks Eestis olema esmatähtis ja kui suuri investeeringuid oleks selleks vaja.

Paljud ettevõtjad korrutavad aina, et meil ei ole kvalifitseeritud tööjõudu. Aga kas keegi üldse teab, kui palju ja milliste kutseoskustega inimesi on töötute või heitunute nimekirjas? Mida on tehtud nende tööturule toomiseks? Kas meie riigis on olemas info, kui palju intellektuaalset kapitali on kasutamata? Mida on tehtud selleks, et see kaardistada ja tööle panna?

Räägitakse palju euronõuete täitmisest, kuid pole veel kuulnud, kuidas täita neid ELi suuniseid, mis soovitavad tootmisel kasutada kohalikku toorainet ning toota ökoloogiliselt puhtaid tooteid.

Näiteks saaks riigi toetuse abil 10–15 aasta jooksul rajada võimsa linaklastri, mille aastane netokäive oleks vähemalt 500–600 miljonit eurot. Selle käigus rajataks vähemalt 30 uut tootmisettevõtet, antaks tööd paarile tuhandele põllumehele ja mitmesajale tööstustöölisele just Kagu-Eesti piirkonnas, kus töötus ja põllumaade võsastumine kõige suurem.

Kasutamist leiaksid sajad tuhanded hektarid lupjamist mittevajavad maad. Eesti oludes oleks see üks väheseid klastreid, mis vastab täielikult Euroopa Liidu suunistele: kohalik toore, traditsioonidega tootmine, ökoloogiliselt puhtad ja keskkonda mittereostavad tooted ja tootmine. Kahjuks ei ole selle klastri rajamine riigi abita võimalik.

Unustatakse, et just tööstus ja tootmine on elatustaseme kasvu vedurid.

Olen aastaid olnud COPA/COGECA (põllumajanduse esindusorganisatsioon Euroopas – toim) lina ja kanepi töögrupi Eesti delegatsiooni juht. Seega saan väita, et niinimetatud linakuningad imestavad siiani, miks Eestis lina ei kasvatata. Ometi on siin selleks parimad looduslikud tingimused ja Eestis toodetud linakiud on ainsana pälvinud maailma tekstiilitöösturitelt Kuldtähe.

Pikaajalise EASi ärimentori, Kagu-Eesti sihtasutuste ja MTÜde ning noorteprogrammi Entrum mentorina võin kinnitada, et palju häid ideid jääb ellu viimata omavalitsusjuhtide ükskõiksuse või vastuseisu tõttu.

Kui ettepaneku tegija ei ole juhi erakonnakaaslane või sõber või volikogus võtmerolli kandva partei liige, läheb idee prügikasti või lauasahtlisse, et aastate pärast saaks vastuseisja ise sellega välja tulla.

Küpsemas on globaalne rollikonflikt. Eesti ühiskond on lõhestunud. Üha süveneb vastuolu linna ja maa, noorte ja vanade, tööandjate ja töövõtjate, rikaste ja vaeste vahel. Meie tööandjad, juhid ja poliitikud on unustanud, et hea asutuse kõige kallim vara on personal. Edu eeldus on koostöö, selle eeldus omakorda vastastikune austus, usaldus, ausus ja asjatundlikkus.

Need, kes pole ise tootmistööd teinud ega pidanud toetustest elama, ei suuda mõista neid, kes loevad sente ja kannatavad nälga. Taolise mõistmatuse tagajärgi võib näha üliliberaalse majanduspoliitika propageerijate ja kasumiahnete ettevõtjate tegevuses, mille tõttu on kütuste, elektri, raviteenuste ja ravimite hinnad ohjeldamatult tõusnud. Eestist on saanud elamiseks üks euroliidu kallimaid riike.

Eestit ei hoia euro ega NATO. Eestit saavad hoida eestlased ise. Oma ülesandega saame hakkama mitte vastandumise ja konkurentsiga, vaid koostöö ja üksteisele edu saavutamiseks vajalike eelduste kujundamise abil.

Maaelu edendamine ja vaesuse vähendamise saab alguse omavalitsusjuhtide, riigikogulaste ja valitsusliikmete initsiatiivist ning Eestist ja eestlastest hoolimisest.