Taimetark soovitab. Looduslik köharohi lokkab praegu kõikjal (1)

Copy
Kuivatatud paiseleht
Kuivatatud paiseleht Foto: Mykola Lunov / PantherMedia / Mykola Lunov/Scanpix

Kevad on õige aeg koduse ravimtaimevaru täiendamiseks. Üks tagasihoidlik metsa ja põlluservade, jäätmaade ja niitude asukas on paiseleht, ladinakeelse nimetusega Tussilago farfara, kellele enamasti üldse tähelepanu ei pöörata.

Taime eripära on see, et õitsema hakkab ta küll varakult, märtsis-aprillis, kaunistades oma erkkollaste päikeseliste õite säraga varakevadest halli loodust, aga alles õisikute äraõitsemise järel mais ilmuvad risoomidest lehed. Keskajal kutsutigi taime nimega Filius ante patrem – poeg enne isa. Paiselehe raviomadusi on tuntud ammustest aegadest, juba mitu tuhat aastat. Ja need omadused pole kusagile kadunud, nagu ka tarvitamise komme.

Nimetus Tussilago tuleneb taime kõige tuntumast omadusest, see on – köharohi. Tussis tähendab ladina keeles köha ja agere – ära ajama, farfara – jahu. Paiselehe leht on tõepoolest altpoolt valge, justkui jahune, pealt aga ilus sile. Sakslased nimetavad teda Huftlattich, venelased мать-и-мачеха, inglased Coltsfoot.

Eesti keeles on paiselehel palju rahvapäraseid nimetusi, nagu kõigil armastatud ravimtaimedel, näiteks külmalill, leseleht, emaleht, kabjaleht, kobruleht, paiserohi, paisekakk, umbvalurohi – nimetused viitavad haigustele, millega maarahvas oli hädas. Paise kohale või paistetusele asetati leht tagurpidi, st pealmine pool vastu haiget kohta. Raviti ka ussihammustust, väljaväänatud jalga. Kas aitas taim või usk temasse, aga abi saadi.

Paiseleht (Tussilago Farfara). Ämmakuleht, kõhnarohi, rüüs, vaeslapseleht.pk/ Foto PEETER KÜMMEL/ SAKALA / Scanpix
Paiseleht (Tussilago Farfara). Ämmakuleht, kõhnarohi, rüüs, vaeslapseleht.pk/ Foto PEETER KÜMMEL/ SAKALA / Scanpix Foto: Peeter Kümmel / Sakala

Paljude rahvaste rahvameditsiinis kasutatakse paiselehte kõige enam köha, kopsupõletiku, bronhiidi ja kurguhaiguste raviks. Soomlased tunnevad teda (nimetus soome k leskenlehti) kui tugevalt põletikuvastaste omadustega taime, mis aitab eelkõige igasuguste ülemiste hingamisteede haiguste korral. Ikkagi külmetusest tulnud haigused olid need, mille vastu tehti paiselehe teed või tõmmist. Astmahaigetel lasti suitsetada kuivatatud paiselehe suitsu, seda suitsu hingati sisse, et ära hoida algavat grippi, ka mõjus see hästi kroonilise nohu korral.

Meie taimetargad, samuti vene ja soome allikad soovitavad paiselehte ka seedekulgla põletike, neerupõletike, halvasti paranevate haavade ja tursete korral – siis kasutati välispidiselt, pudrumähistena. Paiselehel on ka vererõhku alandav toime. Paiselehe omaduste hulka kuulub ka immuunsüsteemi stimuleerimine, mis on igasuguste, ka pahaloomuliste krooniliste haiguste ravi eeldus. Igal juhul tasuks siiski nõu pidada arstiga, enne kui ravimtaimega ravimist alustada, eriti kui tarvitate teisi ravimeid. Lastele paiselehe teed ei soovitata anda!

Kuna paiseleht sisaldab palju kasulikke aineid ja ühendeid, on tema kausutusala veelgi laiem. Näiteks aitab juuksekasvu parandada paiselehe leotisega loputamine ja ka väsinud näonahka turgutab paiselehetõmmis, kui seda näoveena kasutada. Nii et korjata ja kuivatada tasub teda igal juhul!

Lehti kogutakse mais-juunis-juulis, kuivatatakse õhukese kihina õhurikkas varjulises kohas. Koguda tuleks ikkagi üksnes taime lehti. Õite kasutamise kohta rahvaravis teateid pole, kuigi seda erinevad allikad soovitavad. Lehti koguda siis, kui nad on juba suuremad, aga kindlasti valida jällegi puhas ja saasteta looduslik kasvukoht. Paiseleht ja kopsurohi, nõges ja nurmenukk (vt Taimetarga varasemaid artikleid) on esimesed looduses tärkavad varakevadised turgutajad, millega kodust taimevaru täiendama hakata.

Paiselehega külmetushaiguse vastu

Võetakse teelusikatäis ürti, lisatakse kaks klaasi keeva vett, keedetakse õrnal tulel 5 minutit ja lastakse tõmmata 10 minutit soojas. Juuakse pool klaasi korraga 2-4 korda päevas.

Paiselehe siirup, imeline köharohi

Täidetakse purk paiselehe lehtedega, kihiti toorsuhkru või meega, lastakse lehtedel läbi imbuda ja põhja vajuda ja täidetakse uuesti. Kui purk on täis, pannakse kinnikaetuna, näiteks paberkotis, sooja kohta seisma, näiteks nii, et päike peale paistab. Käärimine lõpeb umbes kaheksa nädala pärast. Kes soovib eriti vägevat siirupit saada, kaevab purgi maasse, kus maa temast tõelise köharohu teeb. Aega võtab see sama kaua, ikka kaheksa nädalat. Miks mitte katsetada, loodus on helde ja rahvatarkust võib usaldada.

Kommentaarid (1)
Copy

Märksõnad

Tagasi üles