Eesti ohvitser Donbassis: sõda on paljudele äri

  • Sõja pearaskust kannavad Donbassi elanikud, mitte Ukraina riik ja relvajõud.
  • Külmutatud konfliktile pole enam häid ja kõiki osapooli rahuldavaid lahendusi.
  • Vaja oleks suurt puhvertsooni, mis nõuaks aga kümneid tuhandeid rahuvalvajaid.
  • Passe jagades kordab Venemaa sama mustrit nagu Abhaasias ja Lõuna-Osseetias.

Anto Kergand (vasakul) OSCE patrullis kontrollimas drooniga Ukraina armee positsioone eelmise aasta kevadel Kramatorski lähedal.

FOTO: Erakogu

Läinud nädalavahetusel möödus viis aastat Donbassi separatistide korraldatud rahvahääletustest, mille järel algas Ida-Ukrainas täiemahuline sõda. «Sõnades soovivad kõik konflikti osapooled rahu, reaalsus on paraku teine,» ütleb neli aastat Donbassis OSCE vaatlejana töötanud Eesti kaitseväe endine ohvitser Anto Kergand, kelle sõnul on sõjatsoonis poliitika ja äri tihedalt seotud ja sõltuvad teineteisest.

Töötasite Donbassi sõjapiirkonnas kokku neli aastat. Mis tundub teile selle sõja juures kõige olulisem?

Mina ei saa senimaani aru, kuidas Ukraina ida- ja lääneosa omavahel puslejuppidena ühtseks riigiks kokku sobivad. Neil inimestel on nii erinev kultuuriline ja ajalooline taust ja arusaam omariiklusest. Sellelt pinnalt konflikti tekkimine oli ainult aja ja tahtmise küsimus, aga mitte ettenägematu sündmuste pööre. Ukraina polnud riigina selliseks arenguks valmistunud. Ukraina idaosa elanikud polnud ja pole siiamaani ühtselt teps Ukraina-meelsed.

Teiseks elavad sõjapiirkonnas muidugi tsiviilisikud ja need, kes on kodust põgenenud või põgenema sunnitud. Nende kannatusi ja viletsust nägin oma silmaga ning see läks mulle korda. Olukord polnud ka enne sõda teab mis roosiline, aga sõda võttis sellegi, mis oli. Need on kohalikud, konkreetsed inimesed, kes kannavad sõja pearaskust, mitte riik ja selle relvajõud ega majandus.

Kas sellest viletsusest ja kannatuste põrgust paistab kohapeal mingit väljapääsu?

Ma ei näe Donbassi Ukraina valitsuse poolt mittekontrollitavale osale mingisugust helget tulevikku. Ettevõtlikud ja edukad inimesed kadusid juba sõja puhkedes ja need, kes jäidki alguses paigale, lahkusid järgnenud aastatel, kui nägid, et lootust normaalse elukorralduse taastamiseks ei ole.

Tagasi üles