Ülerahvastatus, räpasus, enesetapukatsed: migrandid kurdavad elutingimuste üle Saksa põgenikekeskuses

Saksamaal Fürstenfeldbruck'i asüülitaotlejate majutuskeskuses elavad migrandid kirjeldasid Saksa meediale ebainimlikke elutingimusi, mis on tekitanud paljudes lootusetuse tunde.

FOTO: Christof Stache / AFP / Scanpix

Saksamaal Müncheni linna lähedal asuvas Fürstenfeldbruck'i asüülitaotlejate majutuskeskuses elavad migrandid ei ole rahul keskuses valitsevate elutingimustega, sest hoone on ülerahvastatud, räpane ja bürokraatia tõttu tuleb edasist saatust oodata nii kaua, et see on viinud mitme inimese enesetapukatseni.

Asüülitaotlejad ühes Saksamaa põgenikekeskuses kurdavad, et peavad elama ebainimlikes tingimustes, ilma korraliku arstiabita ja ootama asüülitaotlusele vastust pikki kuid. 

Müncheni lähedal asuvas põgenikekeskuses elavad migrandid rääkisid Saksa uudisteportaaliga Deutsche Welle, aga tingimusel, et nende nime ei avaldata.

«Prügi on kõikjal, inimesed urineerivad õues, sest tualetid on nii räpased,» ütles meediale üks põgenikekeskuse elanikest. 

Migrandid kirjeldasid, kuidas nad peavad elama mitmekesi väikestes ruumides, kus on räpased tualettruumid, samuti tõdesid nad, et elanike vahel puhkevad eluruumides või sööklas sageli vihased kaklused.

Pinged on tingitud sellest, et mõni elanik läheb ühe ettenähtud toiduportsjoni söömise järel uuesti toidujärjekorda, et teine portsjon hiljem söömiseks oma tuppa peita. Seetõttu võib aga mõni teine inimene toidust ilma jääda ja pettust märkavad kaaselanikud kipuvad ebaõiglust vägivallaga lahendama. Keskus pole suutnud kutsuda ellu süsteemi, mis takistaks ühel inimesel mitu korda toidujärjekorda minna.

Pahameelt põhjustab ka asjaolu, et migrantidel ei ole lubatud turvalisuse kaalutlustel omada toas köögitarvikuid, näiteks kiirveekeetjat või blenderit. See tähendab, et elanikud on sunnitud kasutama vaid ühiskööki, aga sealgi kipuvad puhkema tülid ja vaidlused. 

Migrantide sõnul paistab elu põgenikekeskustes lootusetu.

FOTO: LUKAS BARTH-TUTTAS / EPA / Scanpix

Väidetavalt näitasid migrandid ajakirjanikele ka eluruumides filmitud videoklippe, milles võis näha ülerahvastatud magamistube ja prügi ning uuriniga kaetud tualettruumi põrandat. 

Ajakirjanikega rääkinud migrandid tõdesid, et on elanud kaheksakesi ühes toas juba üle aasta, sest nende asüülitaotluse läbivaatamine võtab kaua aega. Enne asüülitaotluse rahuldamist ei või nad aga otsida tööd, mis on paljude jaoks suur pettumus.

Ligi tuhande elanikuga Fürstenfeldbruck'i põgenikekeskust haldav Baieri liidumaa valitsus kinnitab, et migrantide elutingimused on seadusele vastavad ja sanitaarruume koristatakse viiel korral päevas. 

Integratsioonikomisjoni liige Willi Dräxler aga tõdes, et elamistingimused Fürstenfeldbruck'i põgenikekeskuses on sageli äärmiselt keerulised ja see pole sobiv koht inimeste pikaajaliseks majutamiseks. Samuti kinnitas Dräxler, et keskusest on suunatud psühhiaatrilisele ravile mitu inimest, kes on väljendanud enesetapumõtteid.

Võimud ühtegi enesetapukatset ei kinnitanud, aga Deutsche Welle on näinud üht enesetapukatset kinnitavat haiglaraportit ja selle kohaselt neelas üks 25-aastane jordaanlane korraga mitmeid erinevaid retseptiravimeid ja sattus seejärel haiglasse. Põgenikekeskuses elavate migrantide sõnul on juhtumeid olnud aga rohkemgi kui üks.

Saksamaa liidukantsler Angela Merkel (paremal) ja Saksamaa siseminister Horst Seehofer.

FOTO: FABRIZIO BENSCH / REUTERS / Scanpix

Fürstenfeldbruck'i põgenikekeskuse näol on tegemist ühega mitmest omataolisest, mis loodi eelmisel suvel pärast seda, kui Saksamaa liidukantsler Angela Merkel ja siseminister Horst Seehofer püüdsid leida meetmeid asüülitaotlusprotsessi kiirendamiseks. Uus plaan sai nime AnkER, mis on lühend sõnadest saabumine, otsustamine, tagasisaatmine. 

Niinimetatud AnkER keskusi on Saksamaal tänaseks kolm, lisaks Baieri liidumaal asuvale Fürstenfeldbruck'i keskusele asub üks Sakseni liidumaal ja üks Saarlandis. Hiljuti teatas valitsus, et selliseid keskusi kavatsetakse luua ka teistesse liidumaadesse. 

«Tegemist on teise vanglaga,» ütles üks keskuses elav nigeerlane. «Ma tean inimesi, kes elaksid pigem vanglas kui siin. Kas suudate seda ette kujutada?»

«Alati kui naasen väljast ja tulen tagasi keskusesse võtab kurbus minu üle võimust,» ütles veel üks Nigeeriast pärit migrant. «Sa võid vahel minna kusagile, aga sa tuled tagasi kurvana. Turvatöötajaid ei ole sõbralikud, keegi ei ole sõbralik.»

See on heidutusmehhanism, millega jäetakse inimesed ootama pakkumata neile väljavaadet või lootust iseseisvaks eluks.

Elanikud kurdavad ka ebapiisava arstiabi üle, sest nende sõnul on keskuses tööl väga vähe arste ja vaimsed probleemid viivad inimesi enesetapukatseteni. Samuti ei meeldi migrantidele asjaolu, et nakkushaigustega inimesed elavad ühes toas tervetega.

Baieri liidumaa ametnike sõnul võtab arst iga päev vastu umbes 70 patsienti ja igale abivajajale on arsti juures ette nähtud viis minutit.

Eelmisel kevadel avaldasid migrandid meelt Baieri liidumaal Ingolstadti linnas.

FOTO: CHRISTOF STACHE / AFP / Scanpix

Liidumaa siseminister Joachim Herrmann kaitses AnkER-stiilis põgenikekeskuste projekti ja viitas sellele kui eduloole.

«AnkER põgenikekeskused on toonud kaasa asüüliprotsessi kiiremaks muutumise. Nüüd langetatakse otsus keskmiselt kolme kuu jooksul pärast migrandi Saksamaale saabumist,» sõnas Herrmann. Samas tõdes ta, et vahel jäävad inimesed keskusesse tõesti kauemaks, sageli siis, kui nende vastu on algatatud kohtuasi või kui nende asüülitaotlus on tagasi lükatud.

Baieri liidumaal tegutsevas mittetulundusühingus Bavarian Refugee Council töötav Katharina Grote ütles, et põgenikekeskustes on elutingimused nimelt tehtud väga halvaks, et heidutada inimesi asüülitaotlust esitamast.

«Tingimused Fürstenfeldbruckis on eriti kehvad,» sõnas Grote. «Ma julgen öelda, et see on heidutusmehhanism, millega jäetakse inimesed ootama pakkumata neile väljavaadet või lootust iseseisvaks eluks.»

«Sisuliselt on see hiiglaslik inimeste jaoks mõeldud puhvetkapp,» kirjeldas Grote.

Ka nigeerlasest põgenikekeskuse elanik on veendunud, et tegemist on riigi katsega migrante heidutada.

«Ma saan aru, et valitsus on olukorrast teadlik ja neil on sellised laagrid selleks, et inimesed ei tahaks siia tulla. Ent kui see on asja mõte, peaksid nad lihtsalt tegema ametlikuks, et nad ei taha põgenikke ja mitte tegema meie elu Saksamaal põrguks.»

Tagasi üles