“Ära anna peksa!”

Copy
Maire Forsel.
Maire Forsel. Foto: Erakogu

“Viimasel ajal räägitakse palju koduvägivallast. Olin ühes kaupluses tunnistajaks olukorrale, mis ei tundunud päris õige,” kirjutab Saaremaa ettevõtja Maire Forsel.

Üks eakas mees tuli poodi kahe väikese poisiga, võimalik et lasteaiaealised alles. Nad käisid ainult juurvilja/puuvilja osakonnas, aga selle väikese aja sees jõudsid poisid seal üksjagu ringi sebida ja isa muudkui keelas. Kuulsin, kuidas üks poistest isa mainis, sellepärast tean, et isa, mitte vanaisa. Mingil hetkel, kui isal oli kaup välja valitud, käratas ta poistele, et mida ma rääkisin, ei tohi näppida kõiki asju, mispeale üks poistest hakkas lohutamatult nutma ja karjus üle poe: “Ära anna peksa!” Isa vist astus sammu tema poole ja selle peale tuli automaatselt selline hirmunud reaktsioon. Suure nutu saatel nad poest lahkusidki.

Kui sageli teie lapsed selliseid sõnu kasutavad? Ma ise ei kujuta ette, et laps, kes pole kodus peksa saanud, üldse oskaks selle peale tulla, et isa võiks talle peksa anda. Kui ma oma lapselapsi keelan, siis võin ka täiesti närvi minna, ometi ei kardaks neist keegi, et ma neid lööksin, peksaandmisest rääkimata. Nad ei tuleks selle pealegi, et sõnakuulmatuse eest võib peksa saada.

See poiss oli aga päriselt hirmul. See oli niisugune automaatne hirmureaktsioon, mis eriti tõlgendusruumi ei anna.

Mõne sekundi mõtlesin, mida teha. Tekkis impulss selle isa käest küsida, kas tal on kombeks lapsi peksta, sest miks laps teda niimoodi kardab ühe väikese keelamise pärast. Aga ma ei jõudnud veel otsustada, kui juba nad olidki läinud.

Samas – kui oleksin midagi öelnud, siis oleks see poiss raudselt pärast peksa saanud. Selle eest, et ta minu kuuldes selliseid sõnu isale ütles. Selge on aga see, et laps tühja koha pealt ei karda ega oska ka selle peale tulla, et üldse millegi eest peksa saada võiks.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles