(Post)humanistlik painaja
25. mai 2019, 00:01
Kosmos. Tähed. Klaustrofoobia. Suured planeedid, rasked masinad. Taaskasutatav hapnik. Märjad tehismaastikud. Olend, kes muneb sinu sisse. Võitlus ellujäämise nimel. Halvav pinge. Masinlik eksistentsialism. Strobovalgus. Inimlik sitkus. Naine leegiheitjaga. Kõik need motiivid võivad meenuda, kui mõelda Ridley Scotti 1979 aasta filmist "Alien", kuid miski ei võta seda päriselt kokku.
Tegemist oli epohhiloova ulmefilmiga ning 25. mail möödus selle esilinastusest 40 aastat. Ometi mõjub „Alien“ siiani kaasahaaravalt, poeetiliselt ning hirmuäratavalt. Nagu selle nimitegelane, on ka film ise korraga painajalik, hingematvalt ilus ning omas järeleandmatuses uskumatult tõhus.
Ehk teisisõnu, seda tasub vaadata ja üle vaadata. Tänaseks on film võtnud sisse oma igati ära teenitud koha popkultuuri kaanonis. See on teos, mille järgi kujunesid välja omaette ulmeõuduse klišeed – seda on lõputult tsiteeritud ja parodeeritud, sellele on tehtud mitu järge (millest enamik on täiesti ebavajalikud) ning stseenid, mis omal ajal võisid mõjuda nagu välk selgest taevast, on nüüdseks ikoonilised. „Alienist“ on ammu saanud klassika. On raske uskuda, et see oli alles režissöör Ridley Scotti teine täispikk linateos või et kuulus Ellen Ripley oli üks Sigourney Weaveri esimesi filmirolle.
Ometi oli linateose sünd üsna keeruline. Vahepeal näis, et film jääbki tegemata, ent viimaks otsustas 20th Century Fox, et kavatseb seda rahastada. Põhimõtteliselt tahtis stuudio odavat kollifilmi, kuna parasjagu oli „Star Wars“ teinud kõvasti kassat. „Alieni“ stsenarist Dan O’Bannon oli aga vahepeal tutvunud tšiili-prantsuse avangardisti Alejandro Jodorowskyga, kes tahtis temaga ühte teist ulmeprojekti teha. Viimane oli selleks puhuks kokku kogunud loominguliselt väga ambitsioonikad ja ainulaadsed inimesed – muu hulgas ka legendaarse šveitsi kunstniku Hans Ruedi Gigeri.
Pärast seda, kui Jodorowsky projekt kokku kukkus, ei läinud aga O’Bannonil H. R. Gigeri tööd meelest. Kui hiljem lisandus „Alieni“ tiimi range ja ambitsioonikas lavastaja Ridley Scott, kes suhtus odava kollifilmi tegemisse ebainimliku tõsidusega, tutvustaski stsenarist talle kultusliku šveitsi kunstniku võikaid töid. Giger palgati kohe disainima filmi nimitegelasest koletist ning kõike temaga seonduvat. Nõnda saigi „Alienist“ midagi väga kaunist – segu n-ö kõrgkultuurist ja žanripuhtast õudukast.
Filmi lugu ise on lihtne: kaevanduslaev Nostromo seilab läbi kosmose, selle meeskond krüoonilises unes. Ühel hetkel ärkavad nad üles, ent saavad siis õige pea teada, et laeva arvuti (võluvalt ristitud Motheriks) ei ole neid üles äratanud mitte seetõttu, et nad oleksid lähenemas planeedile Maa, vaid hoopis seetõttu, et kosmoselaevale jäi tee peale ette salapärane signaal, mis võib olla abipalve.
Nostromo meeskond on mõnusalt hubane, rahvusvaheline ning usutav seltskond: nad joovad kohvi, teevad suitsu, nääklevad omavahel jne. Sugugi mitte kõik neist ei taha tundmatut signaali uurima minna. Nad peavad omavahel nõu ning lõpuks otsustatakse ikkagi uurimise kasuks.
Edasine on ehk isegi etteaimatav, ent ometigi paeluv ja pingeline: üks osa meeskonnaliikmetest avastab võõra hukkunud laeva, mis vedas muu hulgas suures koguses salapäraseid mune. Äkitselt üks neist koorub ja nakatab meeldejääval moel uudishimuliku Nostromo meeskonnaliikme – teised on sunnitud kaaslase elu päästmiseks ta koos olendiga tagasi laeva tooma. Järgneb palju koledusi ning nüüd tuleb olendist mingil moel lahti saada, enne kui see kõik ära tapab. Filmi viimased 17 ja pool minutit on põhimõtteliselt ilma dialoogita, ent ometi on pinge täiesti laes.
„Alienist“ rääkides ei saa kuidagi üle ega ümber selle esteetikast. Siin kohtuvad žanriline ulmeõudus ning hea kunstifilmi nõudlikkus ja ambitsioon – Ridley Scott oli juba toona kurikuulus perfektsionist. Kuid väga suur osa filmi tohutust visuaalsest mõjujõust on šveitsi kunstniku H. R. Gigeri töö tulemus.
Olgugi et me näeme koletist filmis enamasti vaid vilksamisi, viis just Gigeri disain kogu linateose täiesti uuele kunstilisele tasemele. Gigeri õõvastavalt kaunis, metalse läike ning veidralt erootilise alatooniga „biomehaaniline stiil“ andis filmile täiesti ainulaadse väljanägemise. Muidugi on siin oma osa ka teistel kunstnikel – näiteks Nostromo sisemuse kujundas hoopiski Ron Cobb ning seegi on väga ilus ja uhke. Kuid just nimelt Gigeri värdjalik esteetika (ning selle jõuline vastandus ükskõik millisele muule esteetikale) on tegelikult see, mis aitab paremini välja valgustada „Alieni“ temaatilisi kihistusi.
Ühelt poolt paneb „Alien“, nagu ulmeteostes sageli tavaks, omal moel pinge alla inimkeskse maailmapildi. Filmi keskne konflikt avaneb küll Nostromo meeskonna ja filmi nimitegelasest koletise vahel, kuid ometi osutab see ise millelegi palju laiemale. Võiks öelda, et üleval on küsimus humanismi kui selliste piiridest. Kas inimene on kõige mõõdupuu? Mismoodi mõtleb miski, mis ei ole inimene?
Tulnuka kui sellise puhul on juba definitsiooni järgi tegu millegi ebainimlikuga – see on olemuslikult võõras ja arusaamatu. Ohtlik, hoomamatu. Elav saladus. Ülim kultuuriline Teine.
Kuid nimelt seetõttu ei olegi tegelikult siin filmis tegemist hea ja kurja võitlusega (ehkki esimese hooga võib sedasi tunduda ning kahtlemata kollifilmide narratiivne loogika seda tõlgendust ka toetab), vaid millegi muuga. Siin satuvad vastamisi kaks fundamentaalselt erinevat maailmakäsitlust – humanistlik ja ratsionaalne ning tungiline, masinlik, posthumanistlik. „Alieni“ nimitegelane on teatud mõttes sealpool head ja kurja, kuna need on inimlikud kategooriad. Meenutagem, et ainuke Nostromo meeskonna liige, kes olendit vähegi mõistab, on laeva android – samuti mitteinimene –, kes imetleb selle „puhtust“.
Tõsi küll, siin filmis inimliku ja mitteinimliku/inimjärgse piiri küll väga palju ei hägustata (palju rohkem ja tõhusamini teeb Scott seda oma järgmises filmis, milleks on „Blade Runner“), ent tulnuka võigas ja ründav kohalolu sunnib siiski inimesi põhimõtteliselt oma eksistentsiaalset olukorda uutmoodi mõtestama. „Alienis“ ei minda tegelikult humanismi kriitikaga lõpuni – siin tuleb veel piiri enda ja Teise vahel kaitsta. Tegelaste ellujäämine kui ülim katsumus. Ent selles on midagi sobivalt kosmilist.
Palju on vaadeldud „Alieni“ ka psühhoanalüütilisest ja feministlikust aspektist – näiteks on kriitikud täheldatud, et film dramatiseerib kunstiliste vahenditega mitmesuguseid pingeid, lootusi ja hirme naiste ja naiselikkuse teemal. Kuid ka selles valdkonnas on film meeldivalt ambivalentne.
Ühelt poolt on nii Gigeri disainitud koletis kui ka tema sünteetilised maastikud täis allusioone suguelunditele ning ka maavälise monstrumi meeldejääv ilmaletulek mehe rinnakorvist tekitab freudistlikke paralleele loomuliku sünniga. Teisalt on Sigourney Weaveri kehastatud Ellen Ripley tänaseni vast kõige kuulsam feministlik kangelane filmikunsti ajaloos. (Ühtlasi tuleb tõdeda, et vist pole filmi, mis ei läheks paremaks sellest, kui sinna lisada enesekindel noor naine leegiheitjaga.)
Nii jääbki vaid tõdeda, et erinevalt enamikust oma järgedest on esimene „Alien“ ikka veel liigutav ja mitmeti tõlgendatav – nagu ühele heale kunstiteosele kohane. Ka 40 aastat pärast esilinastust.
„ALIEN“
• Maailma esilinastus 25. mail 1979
• Režissöör Ridley Scott
• Stsenarist Dan O’Bannon
• Osades Tom Skerritt, Sigourney Weaver, Veronica Cartwright, Harry Dean Stanton, John Hurt, Ian Holm, Yaphet Kotto
• Tulnuka disain H. R. Giger