XX tantsupeo Tallinna ja Harjumaa 2.-3. klasside segarühmade liigijuht Linda Pihu jagab oma mõtteid eesootava peoga seotud ootustest, meeskonnast ja mälestustest.
Tallinna ja Harjumaa 2.-3. klasside segarühmade liigijuht Linda Pihu: peame jätkama pärimuse ja rahvatraditsioonide elus hoidmist ja nende tutvustamist noortele põlvkondadele
Mis on Sinu lugu? Kuidas jõudsid tantsuni ja mis on Sind selle juures hoidnud?
Minu teed tantsuni juhatas minu õpetaja Maie Nisu. Omandasin väikeses maakoolis mängu- ja tantsujuhi instruktori erialad, mida ei olnud kerge saada. Nõudmised olid kõrged – ära tuli õppida ligi 30 erinevat mängu ja 25 tantsu. Sisemise tantsija aitasid minust välja tuua mu õpetajad Vilma Sahva, Aneliis Leius ja Liia Palmse. Konkreetselt rahvatantsu õpetamise ja tantsude lavastamise juurde tõi mind aga Mait Agu. Tants on minu armastus – piirideta ja tingimusteta pühendumus. Õpetajana tegutsedes hindan kõrgelt enda õpetajate olulist rolli minu teel tantsuni. Samamoodi ka selle juurde jäämisel.
Mida tähendab Sinu jaoks järgmise peo juhtmõte “minu arm”? Kuidas oled selle enda jaoks lahti mõtestanud? Millega see Sinu jaoks seostub?
Minu jaoks tähendab saabuva peo juhtmõte eelkõige üht suurt ja kokkuhoidvat pere, kuhu kuuluvad minu vanemad, õed-vennad, õpilased, sõbrad.
„Minu arm“ see on ka Eestimaa. See on mõtlemapanev sõnaühend, mis ütleb, et see kõik, mis meil olemas on, ei ole iseenesest mõistetav. Elu on habras ja peame seda hoidma.
Millise ootusega lähed vastu järgmise aasta laulu- ja tantsupeole?
Usun, et peost tuleb üks soe, südamlik ja kaasahaarav pidu. Seekordne pidu on kummardus ka meie õpetajatele, kes on olnud meie teenäitajad tulevikku.
Kuna sõel tantsuplatsile pääsemiseks on tihe, siis loodan, et tuleb ka aeg, mil kõik tantsupeole pürgivad rühmad tantsumurule pääsevad. See oleks minu suure unistuse täitumine.
Mida ja miks tooksid esile oma liigi repertuaarist?
Olen Harjumaa ja Tallinna 2.-3.klasside liigijuht, mille tantsurühmade repertuaar on üsna eripalgeline.
Välja tooksin näiteks H. Aassalu “1,2,3,4,5,6,7”, mis on süit pärimustantsudest ning tagasivaade ja tagasipöördumine eelkäijatele.
Samuti ka H. M. Reimani „Plaks ja pliks“, mis on tänapäevaselt kaasahaarav ja rütmiline kava, mis annab edasi head tantsurõõmu ja emotsiooni.
Mida tuleks teha, et laulu- ja tantsupeo traditsioon jõuaks oma 200. sünnipäevani? Mis meid selleni viiks?
Peame jätkama pärimuse ja rahvatraditsioonide elus hoidmist ja nende tutvustamist noortele põlvkondadele. Senine töö on vilja kandnud ja seda tuleb ka jätkata. Lisaks oleks vaja ka riiklikul tasandil sekkumist, mis kaitseks ja hoiaks laulu- ja tantsupeo traditsiooni ning innustaks eestvedajaid ka edaspidi.