Poistekooride liigijuht Hirvo Surva: õnnelike inimeste ühise laulmise teel sünnibki Eesti
Saame tuttavaks laulupeo tegijatega!

Hirvo Surva

FOTO: Riina Varol

XXVII laulupeo poistekooride liigijuht Hirvo Surva jagab oma mõtteid eesootava peoga seotud ootustest, mõtetest ja mälestustest.

Mis on Sinu lugu? Kuidas jõudsid lauluni ja mis on Sind selle juures hoidnud?

Laulu ja muusikani jõudsin eelkõige oma vanemate suunamisel. Minu ema oli koorijuht ja juba noore poisina sattusin alati temaga kaasa kõiksugu proovidesse ja laululaagritesse.

Ma ei võta dirigeerimist ja muusika juures olemist tööna. Ma käin proove ja muusikat tegemas, mitte tööl. See põhimõte hoiab mind jätkuvalt ka laulu ja muusika juures edasi.

Mida tähendab Sinu jaoks järgmise peo juhtmõte “Minu arm”? Kuidas oled selle enda jaoks lahti mõtestanud? Millega see Sinu jaoks seostub?

Minu jaoks tähendab „minu arm“ kahte asja. Esiteks minu armastust Eestimaa vastu, mis on minus alati olnud. Teiseks ka minu armastust laulupidude traditsiooni vastu, millega olen kaasas olnud 1994. aastast alates.

Minu arm laulupeo vastu kasvab iga peoga üha suuremaks. Seda hoiavad ja kasvatavad need tuhanded õnnelikud silmapaarid, mis mulle laulukaare alt igal peol vastu vaatavad. Hea ja südant soojendav on näha, kui inimesed on õnnelikud.

Millise ootusega lähed vastu järgmise aasta laulu- ja tantsupeole?

Ehkki suur osa peost läheb ettevalmistuste taha, siis on ootus ikka pidu ise. Ootan seda, mis juulis laulukaare all sünnib. Et inimesed oleksid õnnelikud. Arvan, et laulukaare all õnnelike inimeste ühise laulmise teel sünnibki Eesti.

Mida ja miks tooksid esile oma liigi repertuaarist?

Poistekooride repertuaar kannab endas viit kindlat väärtust. Esiteks on nendeks väärtuste kandjateks kaks suurkuju Arvo Pärt ja Gustav Ernesaks. Ehkki tegemist on Eesti koorimuusika suurkujudega, on nad ka oluliste väärtuste kandjad. Lisaks kannab poistekooride repertuaar edasi ka väärtuseid nagu vanaisa, meri ja sport. Kõik need väärtused on igaüks seotud ka kindla lauluga.

Näiteks on poistekooride repertuaaris spordimehe laul, mis räägib sellest, et me ei saa kasvatada sportlikkust läbi musklite, vaid selle taga peab olema ka õige vaimsus. Samuti ka vastupidi. Sümboolne on ka meri, kuna eestlased on mererahvas. Meri on meid toitnud ja meres on minu jaoks mingi väga ürgne jõud, kust saab vaimutoitu.

Mida tuleks teha, et laulu- ja tantsupeo traditsioon jõuaks oma 200. sünnipäevani? Mis meid selleni viiks?

Sellele on mul väga lihtne ja selge vastus, mille sain 2017. aasta noorte laulupeolt siis, kui laval olid mudilaskoorid. Neid oli seal üheskoos laulmas ligikaudu 10 000.

Neid kuulates tabasin end mõttelt, et need samad mudilased moodustavad laulupeo 200. sünnipäeval ühendkoori. Seda mõeldes tekkis mul hea ja rahulik tunne – kui nad juba praegu olemas on ja neid terve lava täis oli, siis peaks meil kõik väga hästi olema. Oluline on, et Eesti rahvas, riik ja ühiskond seda väärtustaksid ja hoiaksid. Vastasel juhul võib juhtuda, et nad kaovad ära.

Tagasi üles