Saame tuttavaks: N2 naisrühmade liigijuht Erika Põlendik
Saame tuttavaks tantsupeo tegijatega!

FOTO: Riina Varol

XX tantsupeo N2 naisrühmade liigijuht Erika Põlendik jagab oma mõtteid eesootava peoga seotud ootustest, repertuaarist ja mälestustest.

Mis on Sinu lugu? Kuidas jõudsid tantsuni ja mis on Sind selle juures hoidnud?

Minu lugu on lihtne. Tantsuni jõudsin juba enne sündimist. Ema oli Pärnu rahvatantsuansambli Kajakas looja ja kauaaegne juht. Tantsuga tegeles ka minu isa. Niisiis oli rahvatants meie kodu pärisosa.

Tantsujuhtide kooli lõpetasin enne keskkooli lõppu ja kuna ema mind usaldas, siis olin Kalevi staadioni suurel väljakul tema abiline juba ülikooli ajal. Ema kõrval õpitu tekitas arusaamise, et tantsuõpetaja tööd tehes peab olema austus tantsija vastu, austus publiku vastu ja austus eesti tantsu vastu. Ja nii tulebki tööd teha südamega.

Kolleegidega on tekkinud usalduslikud suhted ja tegelikult ei ole pärast emaga koos töötamist möödunud ühtegi üldtantsupidu, kus ma ei oleks olnud lavastusmeeskonnaga seotud. Seal avanesid uued põnevad võimalused, mis ongi mind tantsu juures hoidnud. Aga loomulikult ka tants ise, muusika, imelised eesti rahvarõivad ja minu tantsuinimesed.

Mida tähendab Sinu jaoks järgmise peo juhtmõte “Minu arm”? Kuidas oled selle enda jaoks lahti mõtestanud? Millega see Sinu jaoks seostub?

Sõnapaar „minu arm“ kätkeb endast paljut. Kõige lähemal on minu pere, lapsed ja lapselapsed. Minu arm on minu Eestimaa, minu kodu Pärnus, kus saan alati patareid täis laadida, eriti sumedatel suveõhtutel, kus naudin päikeseloojangul valitsevat vaikust. Loomulikult on minu arm ka rahvatants, minu tantsijad ja kolleegid, kellega koos oldud aeg on imeline.

Millise ootusega lähed vastu tänavusele laulu- ja tantsupeole?

Kõik peod on omanäolised ja iga pidu oodatakse põnevusega. Seekordsel juubelipeol annab erilise tagasivaate ajalukku need tantsud, mis tulevad taas esitamisele ja nende sidumine uute lugudega.

Tantsupidu sünnib koostöös ja ootan juba põnevusega, mismoodi see pidu välja näeb. Ootus on see, et tuleks tore ja ilus pidu.

Mida ja miks tooksid esile oma liigi repertuaarist?

N2-naisrühmade  repertuaaris on kaks imelist tantsu: Maire Udrase „Oti rattad“ ja Heino Aassalu „Targa rehealune“.

„Oti rattad“ on alles loodud lugu, mis näitab meie tänapäeva elutempot, kiirustamist ühest tegemisest teise, ühest rattast teise, kus me hetkeks peame pausi ja siis jookseme edasi. See näitab tänapäeva inimese rutakust ja pidevalt uute eesmärkide poole püüdlemist. Minu jaoks on see tants nagu kaleidoskoop, kus iga natukese aja tagant pilt muutub ja seega joonistuvad tantsuväljakule põnevad mustrid.

„Targa rehealune“ on vastupidi rahulik, selline sissevaatav loits kummardusega endale armsa ja olulise poole, olgu selleks Eestimaa, kallid inimesed või mõni eriline koht. Selle tantsuga käib kaasas sisemine rahu, tantsija seest peab tulema see miski, see kummardus ja see tänu, mida vaatajatele avaldatakse.

Olen veendunud, et need tantsud rikastavad iga rühma repertuaari.

Mida tuleks teha, et laulu- ja tantsupeo traditsioon jõuaks oma 200. sünnipäevani? Mis meid selleni viiks?

Kui me armastame oma eesti tantsu, usaldame noort enda kõrvale ja oskame talle näidata meie rahvatantsu ilu ja võlu, siis on kõik hästi.

Viimastel pidudel on tekkinud tore traditsioon kaasata lavastusgruppi uusi, noori tegijaid, kes on kas tudengid või äsja tantsu õpetamise juurde jõudnud. Tänu sellele on tekkinud hästi palju uusi andekaid tegijaid. Kui me anname noortele võimaluse, siis nad saavad ennast näidata, nende vastu tekib usaldus ja neid oodatakse jälle ja jälle tagasi. Samamoodi nagu minu ema kunagi mind usaldas, kui enda kõrvale assistendiks kutsus.

Tagasi üles