Noorte segarühmade liigijuht Maido Saar: laulu- ja tantsupeo väärtus tõuseb ajas
Saame tuttavaks tantsupeo tegijatega!

Maido Saar

FOTO: Riina Varol

XX tantsupeo noorte segarühmade liigijuht Maido Saar jagab oma mõtteid eesootava peoga seotud ootustest, mõtetest ja mälestustest.

Mis on Sinu lugu? Kuidas jõudsid tantsuni ja mis on Sind selle juures hoidnud?

Minu esimene kokkupuude tantsu ja tantsimisega oli siis, kui ma olin umbes 6. klassi poiss ja mind paluti kohaliku kultuurimaja tantsurühma appi tantsima, kuna neil oli inimesi puudu. Eredaimalt on meeles need pikad jalutuskäigud õhtuti kultuurimajja ja öösiti sealt tagasi koju.

Viljandi kultuurikoolis õppisin ma näitejuhtimise eriala. Seal pandi meid ka tantsima, kuna tantsueriala poisse oli tol ajal vähe. Lõpetamise aastal toimus ka tantsupidu, kuhu meie tantsurühm ka välja pandi. See sama esimene tantsupidu tantsijana jättis mulle nii sügava elamuse ja tunde, et ma astusin sellele järgneval sügisel tantsujuhtimise eriala õppima.

Arvan, et tants ei ole vaid tantsimine. See on suhtlemine erinevate inimeste vahel ja sunnib ka ennast mugavustsoonist välja astuma. See võlub mind tantsu juures kõige rohkem.

Mida tähendab Sinu jaoks järgmise peo juhtmõte “Minu arm”? Kuidas oled selle enda jaoks lahti mõtestanud? Millega see Sinu jaoks seostub?

Eelkõige seostub see sõnapaar minu jaoks minu enda lähedastega – minu ema, isa, vennad. Need on kõige tähtsamad asjad minu elus. Sealt edasi muidugi pole vähem olulised minu kodu ja kodukant.

Millise ootusega lähed vastu järgmise aasta laulu- ja tantsupeole?

Kõige olulisem on see, et see töö, mida teevad õpetajad, tantsijad, lapsevanemad, jõuaks ka läbi tantsumurul esitatud tantsude ka publikuni. Ootan seda head ja sooja tunnet südames, kui oleme lõpetanud „Tuljaku“ ja tõstame käed üles.

Mida ja miks tooksid esile oma liigi repertuaarist?

Tooksin välja kaks tantsu. Üks on „Sõlesepad“, mis on sõle sepitsemise ja kinkimise tants. Teine tants on „Pihlapuu“, mis on justkui jätk eelmisele ja on tants eelkõige kahe inimese vahel.

Olen liigijuht rühmadele, kuhu kuuluvad just need noored, kes hakkavad ellu astuma ja kellel on hetkel kindlasti kõige kiirem ja tihedam aeg elus. Need on tantsud noorusest, kiindumisest ja armumisest. Usun, et need lubavad tantsijatel võtta aega, et nautida seda kaunist hetke ja aega elus.

Mida tuleks teha, et laulu- ja tantsupeo traditsioon jõuaks oma 200. sünnipäevani? Mis meid selleni viiks?

Ma ei karda, et see traditsioon selle sünnipäevani ei jõuaks. Usun, et laulu- ja tantsupeo väärtus ajas tõuseb ja üha rohkem hakkab rahvas seda hindama. Alateadlikult tekib sealt ka moraalne kohustus seda traditsiooni hoida ja edasi kanda.

Tagasi üles