Helilooja Pärt Uusberg: laulupeokantaati kirjutades valdas mind teatav kõhedus

FOTO: Riina Varol

Tartus Toomemäel asuval Kristjan Jaak Petersoni monumendil on kirjas fragment poeedi ühest armastatud luuletusest „Kuu“. Seal seisab: „Kas siis selle maa keel laulu tuules ei või taevani tõustes üles igavikku omale otsida?“ XXVII laulupeo „Minu arm“ teise kontserdi üks tipphetki saab ilmselt olema lõpuühendkoori esituses kõlav Pärt Uusbergi laulupeokantaat „Igaviku tuules“, mis algab ja lõpeb just selle lausega.

Uurime helilooja ja dirigent Pärt Uusbergilt endalt, kuidas seekordne laulupeokantaat sündis?

Teos „Igaviku tuules“ sai alguse rohkem kui kaks aasta tagasi, kui 2017. aasta veebruaris helistas mulle XXVII laulupeo kunstiline juht Peeter Perens ning tegi ettepaneku kirjutada juubelilaulupeoks kantaat. Peetril olid ka väga konkreetsed mõtted nii selle teose kui ka kogu laulupeo osas. Kui lühidalt kokku võtta, siis Peetri sõnum mulle oli, et seekordne laulupidu peaks rääkima isamaast emakeeles. Mis puudutab laulupeokantaati, siis oli kunstilise juhi soov, et selles oleks ühendatud eesti regilaul ja klassikaline luule.

Tegelikult juba selle telefonikõne käigus tekkis mul esmane impulss, mida kandis mõte sellest, kas leiduks ehk mõni Juhan Liivi luuletus, mida annaks põimida eesti regilaulu sisse. Võtsin kätte ja lugesin selle peale uuesti läbi Juhan Liivi luulekogu „Sinuga ja sinuta“. Olin jõudmas juba üsna selle luulekogu lõppu ja sisuliselt kaotanud lootuse, sest tundus, et kõik need tekstid, mis mind on väga sügavalt Liivi puhul kõnetanud, olen juba tänaseks viisistanud. Ent õnneks sattus seal siiski üks selline luuletus olema, millest olin varasemalt ehk mööda läinud ning sain nüüd võtta sellest kasutusele kompositsiooni sobitunud laused.

Kui minu algne plaan oli ühendada Juhan Liivi sõnad eesti regilauluga, siis endalegi ootamatult sattusin juhuslikult Toomemäel jalutades ühel päeval Kristjan Jaak Petersoni monumendi juures huvitavasse olukorda – kunagi varem polnud ma sellel seisvat teksti lugenud pilguga, et see võiks olla muusika. Ent just sel hetkel tundus mulle, et see sama Kristjan Jaak Petersoni lause „Kas siis selle maa keel laulu tuules ei või taevani tõustes üles igavikku omale otsida?“ on kõige ilusam lause, mida üldse eesti keeles saab väljendada. Kõik need sõnad kõlavad nii ilusti eraldi võttes, aga ka kogu see lause kokku on sedavõrd tähenduslik. Kuna see mulle enam rahu ei andnud, siis tekkis mõte, et äkki saaks ka selle mõtte kuidagi loodavasse laulupeokantaati põimida. Nüüd siis ongi nii, et kantaat algab ja lõppeb Kristjan Jaak Petersoni selle sama lausega ning kulmineerub luuletuse „Kuu“ sõnadega: „Siis ma võtan teid, selge, sinise taeva tähed, maa pealt kõrge isamaa poole rõõmuga vaadates laulda.“

Millistest osadest laulupeokantaat muusikaliselt koosneb?

50 aastat tagasi kui laulupidude sünnist möödus sada aastat, kirjutas juubelipeo kantaadi Veljo Tormis, kes on mulle olnud üks suurimaid eeskujusid nii helilooja kui ka inimesena. Minu jaoks on märgiline, et Tormise kantaat algab do-noodiga, sest ka minu kantaat algab sama noodiga. See on justkui vihje, mis tegelikult tuli kogemata – avastasin selle alles hiljem. Omaette sideme kahe kantaadi vahel loob ka regilaul. Paljudele inimestele seostubki regilaul automaatselt Veljo Tormise nimega. Mulle on regilaul olnud hingelähedane lapsest peale, nüüd seda kantaati luues istusin siin Tartu arhiivis ja kuulasin erinevaid regilaule lootuses leida mõnda viisi, mida ma polegi kunagi kuulnud, et avastada enda jaoks midagi uut. Nende otsingute käigus jõudsin lõpuks ringiga siiski väga lihtsa viisini, mida me oleme ilmselt paljud ka kuulnud varasemalt, ent selles oli minu jaoks peidus see õige tunne. Võimalik, et mind tõmbas selle poole ka teatav lapsepõlvemälestus Raplast, kus sai regilaulu päris palju oma ema lastekooris lauldud.

Mis puudutab teisi muusikalisi osasid, siis ma mäletan, et esimesi takte kirjutades valdas mind väga kummaline tunne – kirjutad üksinda klaveri taga, aga varsti lähevad need kirjapandud taktid terveks aastaks kümnete tuhandete inimeste sekka. Nad harjutavad ja laulavad ning lõpuks kõlab see kõik suure laulukaare all ning veel kümned tuhanded kuulavad siis seda. See tunne oli isegi veidi kõhedust tekitav, ent esimese pinge võttis maha kohtumine Peeter Perensi ja Siim Selisega, kelle esimene siiras reaktsioon oli, et ainuüksi selle teose pärast on nad väga õnnelikud ja nende meelest on sellega juba ka laulupidu korda läinud, sest sündis midagi, mis neid liigutas.

Intervjuud Pärt Uusbergiga Klassikaraadio saates „Laulupeo nähtamatud lood“ on võimalik kuulata siit.

Tagasi üles