Hariduse silmapiir

Õpilased saavad ajalootunnis virtuaalreaalsuse kaudu vaatlejatena osa Normandia dessandist Teises maailmasõjas. Foto: Gerry Broome/AP/Scanpix

Kui ma kolmkümmend aasat tagasi tudengitele Marshall McLuhani globaalsest infokülast ning interneti võimalustest rääkisin, tundus see neile utoopiana. Tänapäeva lasteaialapsed käivad õhinal robootikaringis ning tõmbavad nutitelefonis alla lemmikmängude äppe.

Milline haridusmaastik sobiks kõige paremal moel rikastama ja korrastama nende laste infovälja, pakkudes avastamis- ja õppimisrõõmu? Kuidas õpetada neid hindama ja mõistma iseennast ning hoidma sidet elava looduse ja päris inimestega enda kõrval, kui valdav osa ärkvelolekust toimetatakse tehisintellekti poolt kujundatud tehnokeskkonnas?

Kas kooliks nimetatud haridusasutus on selles keskkonnas veel vajalik, kui kõiki teadmisi ja oskusi, hiina keelest kuni astrofüüsika ja muusikani saab igaüks iseseisvalt omandada nutitelefonist palju võimekamate 5G ja 3D seadmete abiga? Kas õpetaja Lauril on veel tulevikus tööd, või asendavad teda täielikult robot-Julk-Jürid, kes suudavad totaalselt kontrollida ja algoritmide abil õigele teele juhtida igat tuleviku Tootsi?