Heljo Pikhof: riigil pole raha. Pensionäril ka pole. Mis me siis teeme?

Heljo Pikhof Foto: Ann Vaida

On ju põhiseaduseski kirjas, et Eesti kodanikul on vanaduses õigus riigi abile. Riikliku pensionikindlustuse peamine mõte on tagada inimesele piisav sissetulek pensionipõlves.

Eurostati andmetel on aga Eesti vaesusriskis elavate eakate osakaalu poolest Euroopa Liidus juba aastaid auhinnalisel esimesel kohal. Tunamullu elas 65-aastastest ja vanematest inimestest 47,5 protsenti suhtelises vaesuses. Eesti kulutused pensionisüsteemile on allpool OECD riikide keskmist taset. Hinnad aga kasvasid meil teist aastat järjest 3,4 protsenti aastas, mullu oli hinnatõus euroala kiireim. Kõige rohkem mõjutas seda kodukulude tõus: kallinesid nii elekter, soojusenergia kui ka gaas. Jutt ei ole niisiis sellest, et eakal inimesel ei ole raha soojamaareisiks ega isegi ootamatuteks väljaminekuteks, jutt on kõige hädapärasemast – sellest, mille eest maksta kommunaalkulusid, osta seepi, süüa ja ravimeid.

Tegelikult muidugi ei ole raha riigikassast otsa saanud, ja majandus kasvab. Kasvab endiselt: esimeses kvartalis suurenes SKT võrreldes aasta varasemaga 4,5 protsenti, mis ületas analüütikute kõiki ootusi. Riigi järgmise aasta kulude maht on ümmarguselt pool miljardit eurot suurem kui tänavu.

Kogu asi taandub sellele, milleks raha on, milleks mitte. Teisisõnu – milleks valitsus raha leiab, milleks mitte. Raha ei ole erakorraliseks pensionitõusuks, aga pelgalt iga-aastane pensionide indekseerimine ei päästa pensionäre vaesusest. Raha pole ei õpetajate, päästjate ega politseinike palgalisaks. Lubatud – ja suurerakondade poolt allkirjadega kinnitatud – üks protsent SKTst jääb teadusel saamata. Mis murtud lubadus meie teaduse, kõrgkoolitamise ja targa majandamisega ehk siis Eesti tulevikuga teeb, on ränk, aga omaette teema.

Ometi lubasid suurerakonnad eesotsas peaministriparteiga suure suuga hüppelist pensionitõusu. Miks oli vaja ootusi üles kütta? Vastus on lihtne: et võita valijahääli.

Tõsi, tänasida toimetusi on nii mõnigi visatud homse varna ehk peaminister on lubanud need küsimused sügisel üle vaadata, enne kui 2020. aasta eelarve eelnõu riigikogule esitada. Erakorraline pensionitõus omakorda on üks neid küsimusi, mille juurde oli lubadus tagasi tulla uue majandusprognoosi valgel.

Õigusega on küsitud, miks enne märtsikuud, enne riigikogu valimisi majandusprognoose ja isegi hoiatusi mitte millekski ei peetud.

Et strukturaalne eelarve on tasakaalust väljas, kasvatab miinust – see ei saanud ju tulla üleöö üllatusena. Ometi lubasid suurerakonnad eesotsas peaministriparteiga suure suuga hüppelist pensionitõusu. Miks oli vaja ootusi üles kütta? Vastus on lihtne: et võita valijahääli.

Puudutab ju pensioni suurus väga suure hulga, üle 300 000 inimese toimetulekut – ainuüksi vanaduspensionäre on rohkemgi –, kaude ka nende lähikondlasi. Niisama läheb väga paljudele peredele korda ka alushariduse kättesaadavus. Prii lasteaiakoht ja -lõuna oli veel üks sotside programmilisi seisukohti, millega nii üks kui teine erakond flirtis. Näib, et valimiste eel oleme kõik sotsiaaldemokraadid.

Muidugi, egas eakate või laste eest hoolitsemine olegi parteipoliitiline printsiip. Vähemalt ei tohiks olla. Heas toitumuses demokraatlikus riigis peaks see olema parteideülene põhimõte, sest on üldinimlik. Inimene on unikaalne väärtus ja peab saama väärikalt – või sinnakanti – elada ka siis, kui ta jõud raugema hakkab.

Ent ka riigi toimimise seisukohalt on pensionitõusuveksel just see, mille valitsus peab hulga katteta vekslite seast kindlasti välja lunastama. Rahvastik vananeb, eakate probleemid kuhjuvad kiiresti. Kui eakate poliitikas midagi tõhusat ette ei võeta, vaid lükatakse patakate kaupa analüüse ja tööplaane kalevi alla, võib valla pääsenud laviin matta enda alla ka riigi toimimise mehhanismid.

Parajalt küünilisena mõjub erakorralise pensionitõusu sidumine sellega, mis otsusele jõutakse teise pensionisamba asjus. Kogumispensioni vabatahtlikuks muutmisega kaoks riigil kohustus panna omalt poolt neli protsenti töötaja palgalt teise sambasse. Peaministri meelest võiks see olla üks kate pensionide tõstmiseks. Mida rohkem on kogumispensionist loobujaid, seda rohkem jääks riigile raha. Seega mõtleb valitsus tulevastelt pensionäridelt raha ära võtta, et anda praegustele juurde. Töötegijaid võrreldes eakatega on tulevikus aga veelgi vähem kui praegu. Ei saa sedasi hundid söönuks ega jää lambad terveks!

Kui eakate poliitikas midagi tõhusat ette ei võeta, vaid patakate kaupa analüüse ja tööplaane kalevi alla lükatakse, võib valla pääsenud laviin matta enda alla ka riigi toimimise mehhanismid.

Tõsi, kokku on lepitud pensionäride tulumaksuvabastuse suurendamises 50 euro võrra: keskmine pension võib tuleva-aastase indekseerimisega tõusta maksuvabast miinimumist kõrgemale. Kröömike küll, aga eks kümme-kakskümmend eurot ole ka vanainimese rahakotis asja eest. Ometi puudutab otsus vaid neid pensionäre, kes tööl ei käi. Poliitikute jutupunktid ütlevad aga: tahame, et inimesed käiksid võimalikult kaua tööl, saaksid end vajalikuna ja reipana tunda. Töökäsi pole meil kah just ülearu.

Et anda õigetele otsustele hoogu juurde, on riigikogu sotsiaaldemokraatliku fraktsiooni liikmed kavandanud riikliku pensionikindlustuse seadusesse täienduse, mille järgi tõuseb pensioni baasosa pärast 2020. aasta 1. aprilli indekseerimist 100 euro võrra ja rahvapension 60 euro võrra. Valijatelt küsisid mandaati erakorraliseks pensionitõusuks pea kõik parlamenti jõudnud erakonnad, liiati oli tegu peaministripartei põhilubadusega. Juba sündsustunne nõuab, et meie ettepanekut toetataks.

Neljapäeval andsingi riigikogule üle seaduseelnõu, mis tõstaks tulevast kevadest erakorraliselt pensione. Sest pensionäril raha ei ole, aga riigikassas on.