Vahel on hea, kui keegi ei räägi

Sigrid Kõiv
, Arteri juhataja
Copy
Alkeemik (Meelis Kubo) ohverdab end hullumeelsuse altaril.
Alkeemik (Meelis Kubo) ohverdab end hullumeelsuse altaril. Foto: Siim Vahur

Kogemused kinnitavad, et teine kord on tihti ohtlik. Näiteks restorani puhul. Kui esimene kord on väga meeldinud, siis teisel korral tasub valmis olla pettumuseks, sest tõenäosus, et seekord enam nii äge ei ole, on päris suur.

Seepärast läksingi Kellerteatri teist lavastust vaatama pigem ettevaatlikult, ühte külge ees ajades nagu Jorh Aadniel Kiir. Mulle meeldis esimene kord: väike saal ja joogiga pingile lubamine ja lugu «Mõrvad Rue Morgue'il» ka, kuigi ma teadsin seda (kes Poed ei teaks), ja mind hämmeldab alati, miks politseinikud ei märganud, et ühe ohvri peos on ahvikarvad (keda ei hämmeldaks).

Ent Kellerteatri teine tükk «Armunud alkeemik» oli vastupidi mu ootustele parem kui too teatri avanud esimene tükk.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles