Toataimed ettevaatlikult õue suvitama
Taimedega ei maksa ette võtta midagi äkilist, sest mõtlematud teod tasuvad ennast kurjasti kätte. Ka toataimede suveks õue viimine pole nii lihtne, et lihtsalt unustad välja tõstetud taimed sügiseni ilma hooleks.
Olen ise mõtlematult tõstnud terrassile hariliku draakonipuu (Dracaena draco), mis oli kasvatatud toreda reisi mälestuseks Tenerife saarel Icod De Los Vinose linnale kuulsust toova hiigelsuure draakonipuu alt korjatud seemnest. Ei tea, mida ma mõtlesin, küllap lootsin, et mu taim naudib väljas värsket õhku ja päikesevanne. Võib-olla tuli pähe, et nt Jeemenile kuuluval ülimalt liigirikkas Socotra saarestikus kasvavad jeemeni draakonipuud (D. cinnabari) ju pidevas päikeselõõsas ja küllap taimele see meeldib. Seal nii ongi. Meil võib draakonipuu suveks välja viia küll, kuid seda tuleb esmalt lahtise akna või ukse all õueõhu ja ereda valgusega natukehaaval harjutada, seejärel on sellele tarvis otsida poolvarjuline ja tuulte eest kaitstud suvituspaik.
Taimede kasvutingimusi ei tohi järsku muuta
Õue jätmiseks on kindlam valida soe pilves päev, et ehmatus oleks võimalikult väike. Nii on ka teiste õues suvitajatega. Minu kardina varjus kasvanud draakonipuu läks paraku otseteed päikese kätte ja see kõrvetas ruttu ära taime lehed. Kaasa aitas küllap ka majaseinalt tagasi kiirguv soojus. Asja draakonipuust kahjuks enam ei saanudki.
See-eest jäi meelde, et taimede kasvutingimusi ei tohi järsku muuta ja seda tehes on olulisi asjaolusid, millega arvestada, alati rohkem kui üks. Öökülmad peavad enne taimede välja kolimist muidugi möödas olema, kuid troopilisest vihmametsast pärit taimed ei talu ka tuuletõmbust ega kannata välja seda, kui meie suveööd on 10 kraadi jahedamad.
Troopikametsa alustaimestikku kuuluvad taimed kasvavad niiskes ja soojas teiste taimede varjus, neil on sageli suured ja õrnad liht- või liitlehed. Tihti ergastab nende lehti heledam muster. Sellised taimed vajavad ühtlast soojust ja niiskust, kõrvetavat päikest ja äkilist elutingimuste muutust need muidugi ei taha.
Õue jätmiseks on kindlam valida soe pilves päev, et ehmatus oleks võimalikult väike.
Looduslikult kasvavad sellistes tingimustes nt diifenbahhiad, kirivõhad, marantad, tiigerlehikud, meelistähed, tõlvlehikud ja pitslehikud; nefroleebid, adiantumid jt sõnajalad. Epifüütidena elavad varjulise vihmametsa puuvõradel mitmed orhideed ja bromeeliad, flamingolilled, sarvsõnajalad jm, neid täiendavad monsterad, nõelköied, filodendronid jt liaanid. Nemad vajavad juba rohkem valgust, kuid ei talu samuti otsest lõunapäikest. Toataimedena eelkirjeldatud taimi välja suvitama viia ei tohiks. Ka troopilise Aafrikas varjulistest võsastikest pärit kolmevöödiline havisaba peaks suveks tuppa ja sealgi otsese päikese eest varjatud paika jääma, väljas saaksid taime lehed kergesti päikesepõletuse.
Õueelu sobib vastupidavale toataimele
Hoiatusjutu peale tulevad ehk vaimusilma ette vanad fotod raamatuist, kus mõisahäärberi ees troonib keskelt kõrgema lilleklumbi või musterpeenra tipus üks taim, mille tugevad terava otsaga lehed moodustavad kodariku. Vastupidavad ameerika agaavid (Agave americana) olid 19. sajandi lõpul ja 20. algul meie mõisates väga moes ja suveks toodi need kindlasti välja. Agaavile tõesti meeldib päikesepaiste, kuid ka päikeselembestel taimedel tuleb esmalt lasta umbes nädal aega poolvarjus välisõhu ja päikesega harjuda. Päike sobib ka paksuleheliste sugukonda kuuluvatele kestviku perekonna liikidele (ladinakeelne nimetus aeonium tuleb kreeka sõnast aianos – surematu) ja nõeljale rullkaktusele.
Mitmed teised kaktused ja paljud lähistroopikast või Vahemere maadest pärit taimed kosuvad suvel väljas paremini poolvarjulistes paikades, kus need on ka tuule ja räästast peale tuleva vihmavee eest kaitstud. Rõdul pakub natuke varju ka rõdupiire. Otsese keskpäevase päikese eest varjatud koht sobib näiteks täht- ja sammaskaktusele, punasele kuulsuselillele, kääbus- ja datlipalmile, portulakk-turdlehele, kriinumile, alpikannile, ratsuritähele, tääkliiliale, kalanhoele, soomuslehikule, harilikule oleandrile, jõulukaktusele ehk harilikule lülikaktusele.
Iga taim tahab isiklikku lähenemist
Poolvarjus või pigem isegi varjus võiksid suvitada fuksia, fatseedera, fatsia, asalea, lihavõttekaktus, helksiine, harilik mürt jt. Ümberistutatud taimedel laske enne välja toomist kindlasti juurduda, siis need kohanevad kergemini.
Iga taim tahab muidugi isiklikku lähenemist. Heas toalilleraamatus on kindlasti kirjas, kas ja millistes tingimustes teid huvitav liik võiks õues suvitada. Hästi ülevaatlike tingmärkidega (antud on neli võimalust: taime suvi võiks mööduda toas, õues päikesepaistes, õues poolvarjus või õues varjus) on see teema lahendatud näiteks Jaan Mettiku „Suures toalilleraamatus”.
Kasvuperioodil ootavad väljas suvitavad taimed muidugi korralikku kastmist ja väetamist. Kõige janusemad on suure lehemassiga õitsvad taimed (nt inglitrompetid). Tasub arvestada, et väljas aurub niiskus lehtedest kiiremini ja muld kuivab rutem läbi. Paremaks niiskuse hoidmiseks võib potid aias kolme neljandiku ulatuses mulda kaevata (siis ei lükka tuul neid ka kergesti ümber) ja mullapinna nt muruhakmega katta. Poti jaoks kaevatud augu põhja pange kiht kruusa või keramsiiti, siis jääb poti alla pisut õhuruumi, sinna ei kogune seisvat vett ning vihmaussid ei roni lillepotti. Plastpotile tasub eelistada raskemat ja paremini niiskust hoidvat savipotti.
Väetamisega on vähem muret, kui segate juba taimi ümber istutades kasvumulda pika toimeajaga graanulväetist. Sarnase niiskus- ja valgusvajadusega taimed võib kokku panna ka ühte suurde anumasse. Selle põhja võib raskuseks sättida kivi. Kahekordne pott vähendab ülekuumenemisriski. Suuremas anumas võib taimepottide vahed täita niiske turba, koorepuru või kivikestega.
Enne öökülmade algust tehke taimede lehed ja potid hästi puhtaks. Toas leidke suvitamast tulnuile hästi valge ja õhurikas koht, sest nõnda on neil toaeluga lihtsam kohaneda. Kui suvitamine õnnestus, tänab taim teid parema tervise, lopsaka kasvu ja/või rikkaliku õitsemisega.
