SUUR MAA, SUURED ASJAD: Mardid ja Kadri

Neeme Korv, Äripäeva ajakirjanik Foto: Eero Vabamägi / Postimees

Võib vist öelda, et kevad oli viimati Eesti avalikus elus sama närviline 2007. aasta aprillirahutuste paiku.

Kahed valimised ja võimule tulnud enneolematu sõnakasutusega erakonda sisaldav valitsus on tekitanud pideva pingeolukorra. Suur suvi on kohe-kohe kohal. Kas rannailmade saabudes läheb rahulikumaks? Ausalt, ei oska ennustada.

Eks poliitikas ole suupruukijaid alati leidunud ja jagunud on neid ka Toompeale. Aga EKREga võrreldes on ka aegade sõjakaimad keskerakondlased retoorikas olnud tallekesed ja teravkeelsed kuningriiklased narrikesed. Võibolla kõige enam sarnaneb rahvaerakondlaste nivoo kunagiste interrindelaste äärmuslikuma tiiva bravuuriga. Jututeemad olid toona muidugi teised. Kuid kes seda kõike enam mäletabki.

Ent poleks kunagi arvanud, et sinimustvalget lippu ja rukkilille hakatakse avalikus eetris seostama toore jõu, füüsiliste ähvarduste ja kõva sõnaga. Ilmselt ongi see eesmärk – ajada avalikkusele judinad peale.

Tekitada ühiskonnas enesetsensuur, et lihtsalt vait püsida. Kaaperdada kujundid, sümbolid. Kontrollida.

Paljud on küsinud, miks Reformierakonna esimees Kaja Kallas läks siseministrit, EKRE esimeest Mart Helmet nii ruttu umbusaldama. Tuleb ju arvestada, et iga niisugune paugutamine, mis tühja läheb, annab läbi hääletuse sellele, keda kukutada tahetakse, jõudu juurde. Kas see polnud mitte kiirustamine, taktikaline valearvestus? Nii ja naa.

Helme seenior (nagu ka juunior, rahandusminister) on erakordselt hea avalik esineja, kuid opositsioonil õnnestus tuhhi täis minister siiski nurka ajada ja keerutama panna. Koalitsioonikaaslase Kadri Simsoni sõnavõtt umbusaldusel läheb kahtlemata Eesti parlamentarismi ajalukku. Nimelt väitis Helme, et ametist lahkunud väliskaubandus- ja IT-ministri Marti Kuusiku naist küsitles peaminister isiklikult. Simson võttis aga Jüri Ratasele vahepeal kõne ja viimane väitis, et pole midagi sellist teinud.

See viis mind ootamatule mõttele, et kui Ratasel on kole raske Reformierakonnaga leibu ühte kappi panna, siis äkki tehakse meile hoopis silmamoondust. See tähendab, et Simson, kes pidi eurovolinikuks minema, teeb hoopis Kallasega valitsuse (daame on ju ka nähtud koos nö asju arutamas), Ratas aga läheb Brüsselisse. Tundus isegi loogiline, aga paistab, et Simsonil on volinikukoht sisuliselt käes.

Mis puutub aga Eesti demokraatiasse, siis jääb neisse päevadesse ka kurb sõnum – Mart Nuti ootamatu lahkumine. 

Isamaa pole ammu enam see erakond, mis ta kunagi oli. Laari ajal. Kuid üksikud head mehed nagu Mart Nutt pakkusid ometi lootust, et avantüristide kõrval leidub veel seda vana õiget sisu. Kes vajalikul hetkel suu lahti teeb ja keda ka kuulatakse. Kui Marti viimati nägin, tegi ta kelmikat nägu nagu ikka ja andis mõista, et keerukate koalitsioonipartneritega saadakse hakkama.

Mardi olek, enesekindlus ja analüüsivõime pakkus lohutust. Sellest ilmajäämine teeb kurvaks. Tõeline Eesti riigimees ja demokraat, ka vaidlustes viisakas, alati valmis teist poolt ära kuulama. Ehk just nimelt see omadus, millest meie avalik ruum tunneb praegu väga puudust. Hüvasti, Mart! Oli suur au sind tunda.