Praegu Brüsselis toimuval Euroopa Ülemkogul kokku lepitavast sõltub, kas võlakriisile leitakse lahendus ja kas ühisraha on võimalik päästa. Briti ajakirja Economist ajakirjanik Edward Lucas leiab intervjuus Urve Eslasele, et Eesti on võrreldes teistega heas olukorras – ühtegi otsust ei saa langetada ilma Eestita ning Eesti majandus on nii paindlik ja sitke, et isegi kui kõik läheb halvasti, suudab ta kiiresti taastuda.
Möödunudnädalase Economisti esikaas oli päris hirmutav: pilt meteoorina kukkuvast eurost meenutas katastroofifilmides nähtut. Selle kõrval suures kirjas küsimus: kas see on tõesti lõpp? Kas on?
Ma usun, et tegemist on kõige võimsama finantskriisiga, mida olen oma eluajal näinud. Sellega võrreldes oli 1970. aastate kriis, mis näis toona väga kohutav, päris malbe. Praegu on meil tegemist hirmuäratava kombinatsiooniga, kus ühel pool on põhimõtteliselt käpuli käinud pangandussüsteem, ja teisel pool riigid, kes on laenanud nii palju, et ei suuda panku kuidagi aidata.
See kõik toimub ajal, mil inimesed on juba niigi ärritunud ning poliitikud kaotanud usaldusväärsuse. See on asjaolude väga, väga halb kokkulangemine. Samuti on tegemist ajaga, mil idas tärkavad uued jõud, mis tekitavad läänele mitmeid küsimusi. See kõik on väga keeruline.
Ma usun, et nagu paljude kriiside puhul, olnuks ka praegust hõlpsam lahendada, kui sellega oleks alustatud varem. Ja kui kõik oleksid sellised nagu Eesti, siis ei oleks meil üldse mingit kriisi. Aga paraku nii ei ole.
Kui mõelda kõige halvema võimaliku stsenaariumi peale, siis mida peaks ootama?
Kõige hullem stsenaarium on ühisturu lagunemine. Ühisturu korratu lagunemine ja riiklike tollipiiride taastumine. Kui me teeme samu vigu nagu 1930. aastatel ja kehtestame kriisi ajal protektsionistlikud meetmed, siis süvendame kriisi veelgi ning mõistagi tekib oht, et see toob kaasa poliitilised hõõrumised riikide vahel.
Kui inimesed on vihased, kaotanud oma töö ja neil napib raha, hääletavad nad poliitikute poolt, kes pakuvad välja kiireid lahendusi, sealhulgas tigedat suhtumist teistesse riikidesse. See on väga ohtlik. Nii et jah, ma arvan, et oht on tõeline.
Nii või teisiti on euro korratu kadumine väga halb, sest eurotsoon on rahanduslikult väga tihedalt lõimunud, ühe maa inimesed laenavad pankade kaudu teiselt ja kolmandalt ja vastupidi. Ja puutumata ei ole ühel või teisel moel ka neljas ja viies riik. See on nagu väga keerukas masin ning kui selle puhul hakata ükshaaval rattaid alt ära kiskuma, käib kogu kaadervärk uppi.
Sellenädalase Economisti kaas kujutab Inglismaad õhupallina, mis on sisenemas ähvardavate pilvedega äikesetormi. Kui veel mõni aeg tagasi võis märgata oma raha säilitanud riikide mõningast rahulolu selle üle, et ühisraha teed ei mindud, siis nüüdseks on vist selge, et ükski Euroopa riik ei ole kaitstud.
Suurbritannia on praegu nagu haige mees, kes istub päästepaadis ja vaatab suurt laeva, mis tõenäoliselt kohe upub. Meil ei ole niigi hea olla, aga kui suur laev tõepoolest upub, siis kisub see arvatavasti meid kaasa, kuigi me tegelikult ei ole sellel laeval.
Me oleme kohutavas olukorras, sest oleme harjunud senise maksutasemega. Kujutlege, et Londoni Citys töötab sisuliselt äärmiselt tulus kasiino. Selle kasiino tuludest maksti asjade eest, millega me oleme harjunud. Nüüd on kasiino pankrotis ja me peame kasiino välja ostma ning see ei maksa meile enam makse, mis on üks äärmiselt keeruline olukord.
Meid ootab ees võlatase, mida ma pole oma elu jooksul näinud. Praegu võime laenata väga odavalt. Meil on puudujääk nagu Kreekal, aga praegu laename odavamalt kui Saksamaa. Ja muidugi mitte sellepärast, et oleksime eriliselt nutikad, vaid meil on lihtsalt õnne olnud.
Mis juhtub Euroopa Ülemkogul 9. detsembril? Kas te usute, et leitakse mingi lahendus?
Ma arvan, et lahendus võtab juba kuju, aga küsimus on selles, kas see on piisavalt hea lahendus – et kui seda rakendatakse, siis see ka töötab. Lõpuks on see kõik väga riskantne.
Kui ülejäänud Euroopa võtab omaks Saksamaa stiilis eelarvedistsipliini ja sakslased on valmis muutma eurot pehmemaks valuutaks, kui see neile meeldib, siis võib-olla ja ehk õnnestub ära hoida pangandussüsteemi kokkuvarisemist, riikide pankrotte ja kõike muud.
Keeruline on aga muuta see sakslaste silmis mõistlikuks lahenduseks. Plaan kehtestada eelarvereeglitele sanktsioonid ei pruugi toimida. Võib ette kujutada, mis juhtuks, kui eelarvereegleid rikkuvad riigid kaotavad Euroopa Liidus hääleõiguse. See tekitaks omamoodi võlavangla. Kui sa ei ole võlgu ära maksnud, satud vanglasse, ning kui võlg oli tohutult suur, kaotad üldse igasugused õigused.
Seni on Euroopa teinud kõike liiga vähe ja liiga hilja, aga mida suurem on häda, seda dramaatilisemaid samme tuleb astuda. Nii et ma pole väga kindel, aga ma siiski usun, et mingi võimalus on olemas.
Financial Times nimetas hiljuti katset kõiki Euroopa riike rahuldavat lahendust leida hullumeelsuseks.
Ma ei arva, et see oleks päris võimatu. Likviidsuskriis on nagu rikkur, kes on kaotanud oma rahakoti, ja sa pead talle raha andma ning lõpuks maksab ta sulle tagasi.
Maksevõimekriisi aga võib võrrelda mehega, kes on samuti rahakoti ära kaotanud, aga kel on ka võlad kaelas, ning siis peame me leidma, kuidas ta saaks tööd, et tal oleks üldse võimalik tagasi maksta. Meil on tegemist maksevõime- ja likviidsuskriisi kombinatsiooniga.
Ma usun, et tegelikult on enamik sakslasi nõus, et Itaalia on põhimõtteliselt rikas riik, mida on halvasti juhitud. Itaalial oli likviidsus-, mitte maksevõimekriis, mistõttu Itaalia ei ole lootusetu juhtum.
Samadel põhjustel ei ole lootusetu Hispaania. Kõigi nende muude asjade keskel tuleb päästa maksevõimelised riigid ning leida lahendus, mida hakata peale kahe, võib-olla kolme riigiga, kus segadus on nii suur, et neid ei ole tegelikult enam võimalik päästa.
Siit-sealt on olnud kuulda arvamust, et Saksamaa võimuses oleks kriisi lahendada, kuid sellega kaasnevad võimuküsimused muudavad Euroopa ettevaatlikuks.
Üks sakslane juhtis Euroopat 1930. aastatel ja see ei meeldinud meile sugugi ning sealtpeale on kõik tehtud teadmisega, et me ei soovi, et sakslane juhiks Euroopat. Sakslased on selle omaks võtnud ja usuvad ka ise seda.
Nüüd aga me lausa soovime, et sakslane juhiks Euroopat. Sellepärast oli Radosław Sikorski Berliini-kõne nii tähtis. Poola, kes kannatas teistest Euroopa riikidest palju rohkem sakslaste tõttu, ütleb nüüd, et palun asuge juhtima ja me tuleme teie järel. See on erakordselt tähtis, aga et see juhtuks, peab tugevasti muutuma ka sakslaste enda arusaam.
Ma ütleks, et sakslased meenutavad mulle kedagi, kes tahab ehitada maja sootuks uue plaani järgi, aga samal ajal maja juba põleb, algul ehk aeglaselt, aga igal juhul on asjad hullud. Ja ajaks, mil plaani osas kokkuleppele jõutakse, võib maja kujutada endast juba sellist varet, et sellega polegi enam midagi peale hakata.
Me näeme väga selgelt, et turuaeg ja poliitiline aeg liiguvad eri rütmis: turg tegutseb väga kiiresti, kaotab ruttu usalduse ja kehtestab seejärel karistused, mis pole ju ka vale – miks siis ikkagi Itaaliale raha laenata, kui pole kindel, et saad selle tagasi. Poliitiline aeg aga liigub sellega võrreldes eriti aeglaselt.
Paari kuu eest leidis filosoof Slavoj Zizek, et abielu kapitalismi ja demokraatia vahel on läbi. Kas turust on saanud nii tugev võim, et seda ei olegi võimalik demokraatlikult kontrollida?
Ma usun, et Eestis peaks olema hästi näha, et see pole õige, sest Eestil on õnnestunud olla korraga nii väga edukas kapitalistlik riik kui ka väga edukas demokraatlik riik. Sama võib öelda Rootsi kohta.
Ma usun, et me ei ole suutnud viimasel viieteistkümnel-kahekümnel aastal aduda, et demokraatia ja võlg ei klapi kokku. Mitte kapitalism, vaid just võlg, kui oled olukorras, et pead laenama palju raha, mitte ainult uute asjade jaoks, vaid vanade võlgade tasumiseks.
Et kui kõik teised nagunii nii teevad, siis miks mitte mina. Aga kui ma tahan raha laenata pangalt, pean tegema seda, mida pank tahab.
Kui pank ütleb, et lõpeta joomine, siis pean joomise lõpetama. Kui mul ei ole võlgu, kui ma ei võlgne pangale raha, võin juua palju tahan. Sama käib riikide kohta.
Ma arvan, et inimesed ei saanud sellest kuidagi aru. Kui teha ring ümber Läänemere, siis leiab eest mitmeid riike, keda võib nimetada maksejõuliseks Euroopaks. Neil on võimalik omatahtsi tegutseda, neid ei hirmuta finantsturud, nad ei pea laenama, kui nad seda just ise ei taha.
Need kõik on riigid, mis päris väikeste muudatustega võivad hakkama saada üldse finantsturgude poole pöördumata. Eesti on suurepärane näide riigist, kel pole üldse võlgu.
Need riigid, kes sellesse rühma ei kuulu, on kõik turgude vangid. Aga mitte sellepärast, et turud oleksid kurikavalad.
Turvalise kantsi võiks siis pigem leida Läänemere riikides, mitte Inglismaal?
Omavahel tihedalt seotud maailmas ei ole kuskil täiesti turvaline. Isegi Šveits ei jää senisena püsima, kui eurotsoon tõepoolest laguneb. Selle mõju oleks ka Šveitsile väga ränk. Ma arvan, et Suurbritannia ... jah, meil on küll jamasid, aga ka mõningaid eeliseid.
Ma ei kannaks meid veel maha, isegi kui meie majandus kokku tõmbub, sest me oleme sellest hoolimata ikkagi veel üks maailma suurimaid majandusi. Me nägime seda 1970. aastatel, kui Suurbritanniat hakati maha kandma, aga me suutsime ikkagi taastuda, nagu ka Euroopa.
Eesti on selles kriisis seesolijate poolel. Oleks palju hullem, kui te oleks väljas, kui teil poleks isegi lootust midagi kontrollida. Aga asjad on nüüd nii, et Eesti on sees ja George Osborne (Suurbritannia rahandusminister – toim) peab Jürgen Ligi paluma, et see selgitaks, mis toimub eurotsoonis.
See ei ole väljamõeldis, ma rääkisin mõne päeva eest George Osborne’iga ja ta ütles: on väga hea, et neil aastatel on keegi, kes ütleb Suurbritanniale, mis toimub. Te olete õieti väga heas olukorras, sest turud teid ei hirmuta ja te olete sees. Ühtegi otsust ei saa langetada ilma teieta ning teie majandus on nii paindlik ja sitke, et isegi kui kõik läheb halvasti, suudate te kiiresti taastuda.