Metsandus rebeneb neljaks

Keskkonnaskeptikud näevad tulundusmetsade majandamise eesmärgina puidutulu suurendamist omaniku valitud viisil. Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Metsanduse arengukava arutelud on jõudnud selleni, et valikud võtavad maailmavaatelisi piirjooni. Olles arengukava koostamist jälginud ja selles osalenud juba algusest saadik, jaotaksin praegused positsioonid ja väitlejad tulevikuvaatelt nelja rühma. Arengukava on paraku ainult üks.

Sügisel peaks metsanduse arengukava (MAK) juhtrühm esitama keskkonnaministeeriumile terviknägemuse Eesti metsanduse riiklikust arendamisest aastani 2030. Ette on antud raam: riik soovib säästlikku metsamajandust, see tähendab nii majanduslike, ökoloogiliste, sotsiaalsete kui ka kultuuriliste eesmärkide täitmist vastavalt metsapoliitikale. Riigikontroll on lisanud, et kirjeldada tuleb ka pikka plaani aastani 2100. Samuti on asjal rahvusvaheline mõõde alates siduvatest lepetest ning lõpetades väliskaubanduse ja riikide partnerlusega. Täpsemalt saab sellest lugeda keskkonnaministeeriumi kodulehelt.

Vaevalt vajab üle kordamist MAKi koostamise keerukus, kuivõrd viimasel kolmel aastal on ajakirjandus metsanduse vastuolusid aktiivselt kajastanud. Seda olulisem on kuhjunud keerukust korrastada, et näha eesmärkide taga lahendusteid. Märtsist maini toimunud koosolekute põhjal paistab kõige raskem valik metsamajanduse keskkonnateemades.

Keskkonnaskeptikud

Keskkonnaskeptikud leiavad, et keskkonnaprobleemide tõsidus on poliitiliselt ülevõimendatud. Eesti on näiteks kliimamuutuse ja taastuvenergeetika suhtes Euroopa kõige skeptilisem ühiskond. MAKi huvigruppidest käituvad keskkonnaskeptikutena suurtöösturid ja Eesti Erametsaliit, kes kahtlevad, kas metsamajandusele piirangute seadmiseks on piisavalt tõendeid.