Meelis Friedenthal: nagu surevad muutuva kliima tõttu liigid, surevad ka keeled

Meelis Friedenthal. Foto: Andres Tennus/Tartu Ülikool

Kui meil ei ole iseseisva mõtlemise alust, mis annaks meile eripära, siis oleme vaid olemasoleva kehvem koopia, kirjutab Tartu Ülikooli Läänemere regiooni intellektuaalse ajaloo vanemteadur Meelis Friedenthal. 

Tõeliselt iseseisvate mõtete tekkimiseks peaks inimene tundma vähemalt üht võõrkeelt, veel parem kui mitut. Nii pääseme välja ühe keele- ja kultuuriruumi vangistusest ja hakkame tõsiselt võtma ka teisi inimesi, nii omasid kui võõraid. Just sealt, kus on peetud ülimuslikuks üht kultuuri või keelt, on saanud alguse äärmuslikud ideed.

Olen viimased kümme aastat tegelenud ülikoolide ajalooga: sellega, kuidas Euroopa ülikoolid keskajal üldse tekkisid ja kuidas need varauusajal muutusid. Keskaegsetes ülikoolides toimus õpetamine ühes keeles: ladina keel oli kiriku ja hariduse keel. Euroopa riikide vaimulikkond suhtles omavahel ladina keeles, nende riikide juristid kasutasid peamiselt ladina keelt, õpetlased õpetasid ladina keeles.

Sellisel kultuurilisel toel on üles kasvanud sajandite vältel inimesi, terve Euroopa kui idee. Samas oli ladina keel ülikoolide tekkimise ajal alati teine keel. Võib-olla niisugusena iseloomustabki Euroopat kõige paremini – säilitades oma keele, oma regionaalse eripära, õppisid inimesed juurde kõigile ühise ja kõigile võõra keele. Sellisele pinnale kerkis respublica literaria, vürsti- ja kuningriikide piire ületav kirjade ja õpetlaste vabariigi idee, milles nähakse nii valgustuse kui ka Euroopa intellektuaalse ühtsuse väljendust, isegi Euroopa Liidu ideed.