Taastusravi aitab valust välja, ravispaa turgutab töörabaja tervist

Silja Joon
Copy
Foto: Andriy Popov / PantherMedia / Andriy Popov

Doktor Anneli Kahre on aastaid ravinud paralleelselt era- ja riiklikus süsteemis, töötades taastusraviarstina Paides ja olles samal ajal Pärnu Tervise ravispaa vanemarst. Riiklikus süsteemis võtab ta vastu patsiente, ravispaas kliente. 60+ tahab teada, mis vahe on riiklikul taastusravil ja spaaprotseduuridel.

Doktor Anneli Kahre selgitab: „Kui riiklikus süsteemis alustan alati liikumisravist ja räägin lõpuks toetavatest protseduuridest, siis ravispaas on kõik vastupidi: alustame juttu massaažist, sooja- ning muudest lõõgastavatest ravidest või ka aparaatsest teraapiast ja kõige lõpuks tuleb kõne alla liikumisravi.”

Doktor Kahre räägib, et tuli Pärnusse tööle ja elama 1996. aastal ja kuna ta sel hetkel ei leidnud riiklikus süsteemis töökohta, alustas ta arstina mudaravilas. Kuna üldarstiks õppinud naisele taastusravis meeldis, spetsialiseeruski ta 2007. aastal taastusraviarstiks.

Ei ole enam kurtmist, et näe, mul põlved valutavad, aga arst ei kirjutanud tabletti. Või et arst ei kirjutanudki tabletti ja saatis hoopis võimlema.

Millises vanuses inimesi te vastu võtate?

Riiklikus süsteemis on olnud igas vanuses inimesi, siiski on suurem osakaal tööealistel, aga ka eakatel ja lastel. Spaasüsteemis me lastega eriti ei tegele.

Olles töötanud enam kui 20 aastat arstina, oskate kirjeldada spaa ja riikliku taastusravi süsteemi arengut selle aja jooksul. Milline oli see pilt, kui alustasite, ja kuhu oleme praegu välja jõudnud?

Spaasüsteemis on põhiravi osad, mida meie siin Terviseski pakume, samaks jäänud. Säilinud on mudaravi ja veeprotseduurid. Lisandunud on küll uusi ravimeetodeid, nagu aparaatne ravi. Muutunud on see, et varem oldi spaas reeglina nädal või kaks, nüüd ollakse 4–5 päeva. Seetõttu on spaaravi intensiivsem.

Riiklikus meditsiinisüsteemis on taastusravi suundumuseks liikumisravi – võimlemine. See on põhiline. Lisaks toetavad protseduurid, mille eest tuleb inimesel sageli ise maksta.

Kuidas neid kasutoovaid massaaže, vee-, muda, elektri-, magnet-, parafiini- või mudaprotseduure nimetada, kas tegemist on loodusravi või traditsioonilise raviviisiga?

Ainus tõenduspõhine ravi on liikumisravi. Kui ehk mudaravi võib veel loodusega seostada, siis elektri- ja magnetravi tehakse aparaatide abil. Balneoravi? Aga ka päris mitte. Manuaalteraapiaks ei saa neid ka peale massaaži nimetada. Mulle kui taastusraviarstile on need liikumisravi toetavad teraapiad. Ma ei leia neile meetodeile muud head nime kui taastusravi või füsioteraapia.

Mis nime all need teraapiad haigekassa loendites esinevad?

Haigekassa käsitleb neid kui füsioteraapiat. Välja on toodud individuaalne füsioteraapia, kus inimesele lähenetakse temaomaselt. Või siis grupifüsioteraapiad. Me saame rääkida ikkagi füsioteraapiast. Liikumisravi on füsioteraapia üks osa, nagu ka soojaprotseduurid, veeprotseduurid, aparaatne ravi, manuaalteraapia ja akupunktuur.

Kas see ongi taastusraviarsti mängumaa?

Mängumaa on lai. Väga lai.

Haigekassa ette nähtud taastusravi, mis on patsiendile tasuta, kujutab endast peamiselt liikumisravi. Kui palju on inimesed üldse füsioteraapia võimalustest teadlikud?

Ega palju ei teata. Siis küll, kui perearst on suunanud. Keskealised on teadlikumad. Aga mida ma oma töökogemusest võin öelda, siis esimestel aastatel nägin suurt vaeva selgitamaks, et massaaž ei ole taastusravi. Inimene tuli siis vastuvõtule ja teatas: ma tulin massaaži saama! Nüüd tullakse taastusraviarsti juurde võimlemisharjutusi saama. Mõnel on isegi juba dressid kaasas ja küsib, et kas saab kohe. Sellevõrra on inimeste teadlikkus muutunud, et nad mõistavad, kui tähtsad on liikumisravi ja võimlemine. Olen märganud, et lisaks taastusravi individuaalsetele võimlemiskavadele käivad seeniorid hobi korras ka väga palju eakatele mõeldud võimlemistundides.

Järjest rohkem tajutakse, et tervis on enda teha.

Ei ole enam kurtmist, et näe, mul põlved valutavad, aga arst ei kirjutanud tabletti. Või et arst ei kirjutanudki tabletti ja saatis hoopis võimlema. Kui ma hakkan maainimesele võimlemisest rääkima, siis ta ütleb: kuulge, ma töötan metsas, ma teen seda iga päev. Tegelikult see, mida me tööna ja töö juures teeme, ei ole võimlemine. Peaksime pärast tööd vastupidiseid liigutusi tegema. Kasvõi lõõgastus- ja venitusharjutusi.

Tihti tahetakse tabletti, mis valu ära võtab, või massaaži, aga võimelda ei taheta. Nüüd hakkab see juba ka maainimeste seas muutuma, et võimlemine ei tähenda automaatselt jõusaali harjutusi, hoopis lõõgastust ja venitusharjutusi. Linnainimesed teadvustavad liikumise ja võimlemise vajalikkust rohkem.

Mõni ei suuda end dressides või spordisaalis ette kujutadagi?

Võib-olla samastab mõni neid harjutusi kooliaegse kehalise kasvatuse tunniga, kus tuli üle kõrgushüppelati hüpata või kätega vehkida. Taastusravi võimlemine on konkreetsele probleemile suunatud harjutuste kompleks, mis haarab endasse nii lõõgastumise kui ka jõu kasutamise, aga ka venitused. See ei ole jooksmine, hüppamine või aeroobika. Inimestel on liikumisest valearusaam või eelarvamus.

Olen näinud vanemaid meesterahvaid, kes on taastusravi harjutused ära õppinud ja tulevad viie aasta pärast tagasi: ma olen nüüd need harjutused ära unustanud ja mu selg on jälle haige, kas saaks minna uuesti harjutusi õppima. Inimese loomuses on laiskus. Võimlemisega saab valu kontrolli alla ning kui kevadel valu kaob ja on kiire, siis ei saa sügisel enam otsa peale. Möödub aasta või kaks ja valu on jälle platsis.

Kas teie ka vahel harjutusi ette näitate?

Ei-ei. Mina vaatan, millisele piirkonnale oleks harjutusi vaja. Kui inimene tuleb põlvevaluga, ei pruugi alati põlv haige olla. Põhjus võib olla hoopis seljas. Harjutuste õpetamisega tegeleb füsioterapeut.

Mida tähendavad üldse riikliku taastusravi suunised?

Taastusravis me tegeleme funktsiooni taastamisega, säilitamisega ja arendusteraapiaga. Arendusteraapias käivad ainult lapsed. Taastusravisse tullakse kroonilise selja- ja kaelavaluga. See on kõige sagedasem kaebus ja seda esineb kõige rohkem neil, kes töötavad arvuti taga. Valdavalt keskealine kontingent.

Järgmine taastusravi patsient on kulunud liigestega artroosihaige. Kui kusagilt valutab, tullakse ja õpitakse oma harjutused ära. Lisaks ostetakse toetavaid protseduure, näiteks aparaatset füsioteraapiat. Kui harjutused käes ja kodus kenasti võimeldakse, siis saadakse abi ja proteesivahetus lükkubki edasi.

Taastusravisse tullakse veel ägedate valude ja traumade järel. Ägedas perioodis teeme taastusravi vähem, aga traumajärgselt tuleb harjutustega varakult alustada, et säilitada lähedal asuvate liigeste liikuvus. Edaspidi asume taastama juba kipsis olnud liigeste liikuvust.

Tulemust näen arstina põhiliselt lastel. Krooniliste haiguste korral ma seda ei näe, sest võimlemise tulemus ilmneb alles kaheksa nädala pärast.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles